Kevadel lähen ma alati hulluks. Pean silmas seda, et kõike on vaja kohe ja nüüd teha. Ideed lendavad üle peade-jalgade ning ma ei saa mitte midagi aru, kas tahan üldse võimalikke asju. See on see päike. Tekitab tunde, et nüüd ärkan sellest pikast mõttetust talveunest ja võtan oma elu kätte ning saadan korda imetegusid. Ja vot saadangi! 

Eelmine laupäev oli vestlus ja joonistamine ja koduste erialaülesannete näitamine EKA's. Vestlus oli meeldiv. Kogu selle närveerimise juures oli ruumi astudes kõik endine põdemine kadunud, sest seal olnud inimesed olid super vabad ja lahedad - naine ja kaks meest, kes vaatasid üle tehtud tööd. Ega väga adekvaatset juttu sealt ei tulnud. Nad küsisid mu lemmik roa kohta, kiitsid mu seelikut ja kaelakeed ning naersid meistertatud paberist mütsi üle. Aa. Erialaülesannete hulka kuulusid essee teemal kuidas seletada tulnukale, mis asi on supelrand; mobiilne lahendus jäätise müümiseks rannas (perspektiivvaade ning nn moejoonis); paberist volditav rannamüts ning lisaks ca kümme joonistust, tööd, mis olen varem teinud. Seal olles pidime joonistama lambi-palli-kohvikannu-riiuli kooslust koos varjude ja asjadega. HELL YEA, ma ei oska sellist asja ju! Esimesed kümme minut lihtsalt vaatasin ja mõtlesin: kõik saab korda, kõik saab korda, kõik saab korda!... aga siis võtsin end kokku ning jooksin Solarisse, ostsin joonlaua ja tegin kogu kupatuse nn tehniliselt, pekki see joonistamisoskus! Miski nagu toimis ja sain kuueteistkümne parima hulka. Sellel laupäeval toimub uuesti vestlus ja eksam. Oh god... Ma ei taha midagi mõelda ega loota.