Okei.

Ma olen omadega puntras.

Mul on peas nii palju lõpetamata projekte ning see sööb mind elusalt.

Esiteks mul on vaja hakata ruttu-ruttu joonistama. Miinimum kümme tööd pluss essee ja kaks lisaülesannet. 
Teiseks peaksin käima onuga rääkimas seoses tööle asumisega.
Kolmandaks on mul vaja sõlmida uus trennileping. Kus? Millal? Üksinda?
Neljandaks (minu häbiks) pole ma ikka ARKi suutnud minna. 
Viiendaks on mul praktika ja tegelikult peaks natuke õmblema.
Kuuendaks peaksin kunagi alustama oma lõputööde tegemisega, et siis hiljem mitte surra tegemata töödesse. Mul on kombeks sellised asjad viimasele minutile jätta.
Seitsmendaks ei tea ma siiani, kas teen õigesti, et kohe ülikooli edasi lendan. Millal mul üldse tekib võimalus aasta-kaks maailmas ringi tuiata, kui mitte nüüd? Ja kas üldse tekibki sellist võimalust? Võib-olla kolme aasta möödudes olen ma niimuuseas loonud juba pere ja kodu? Oh god. Ei. Ma ei tea. Mis on õige? Kas ma peaksin oma elamist otsima hakkama või on mõistlik hoida lapsepõlvest nii kaua kinni, kui üldse võimalik ja moraalne on?
Kaheksandaks... okei kaheksandat mul ei ole. Nüüd ma juba lihtsalt otsin probleeme. 

Ühesõnaga mul on keskeakriis ainult, et kakskümmend viis aastat oodatust varem.

Aga nagu ma ikka ja jälle ning koguaeg endale kordan - kõik läheb täpselt nii nagu minema peab. Lihtsalt pean sisse hingama ja tegema õfodrjeskjdnam ning laskma asjadel minna.  Õnnelik olen ma nii ehk naa. 

Natuke pilte Eesti Minutist. Jumal tänatud, et nii ilus päev oli - vahel vaatame taevasse.