Andy Warhol võttis osavalt kokku tahtejõu põhimõtte - koheselt, kui lõpetad millegi tahtmise, saad ka selle. Asi läks keeruliseks siis, kui mängu tuli menukas bestseller 'The Secret', kus peatükk peatüki haaval raiuti lugejale pähe gravitatsioonijõul töötavat põhimõtet. Nimelt, kui ma midagi äärmiselt palju tahan ja millestki äärmiselt palju unistan ning mõtlen, siis on küllaltki tõenäoline minu unistuse täitumine. Mis on siis ikkagi õige? Saladus tõi välja õige mitu edulugu, millest ühes kleepis mees täis põhimõtteliselt terve oma elamise seinad porche pilte ja kae-kae mis juhtus? Mõne aja möödudes kihutas viimane linnatänavatel just nimelt porche roolis. Okei. Mitte päris nii aga... kardinaalne juhus. Mina olen proovinud mõlemat varianti omal nahal ja pole päris täpselt veel selgusele jõudnud, milline mõtlemine mind eesmärgini viib. Täna hakkasin mõtlema küsimuse üle, kas inimesed tahavad midagi seetõttu, et enamik seda soovib või on tegu siiski individuaalse unistusega? Näiteks ülikooli sisseastumiskatsed. TLÜ vaieldamatu number üks valdkond on reklaam ja imagoloogia ehk siis suhtekorraldused. Mul üks tuttav poiss õpib antud eriala ja tema on järeldusele jõudnud, et tollel erialal töö leidmine on äärmiselt raske. Ma ei võta küll mürki aga olen üpriski kindel, et veerand sisseastujatest pole endale kindlakski teinud, misasjaga tegemist on. Nad kipuvad suhtekorralduste erialale, sest see kõlab hästi või ma eksin? Ega mina olen samamoodi vahel segaduses, kas see, mida tahan, on ikka see, mida MINA tahan. Populaarsusel ja omal kindlal soovil on räige vahe. Võib-olla nüüd olengi leidnud vastuse tekkinud küsimusele. Äkki ma peaksin lihtsalt kindlaks tegema, mida tegelikult teha tahan ja alles sellest hetkest hakkab spidomeeter soovitud eesmärgi poole tiksuma. Seni, kuni pea laiali ringi jooksen, pole mul ka õigust pettuda, kui minu soov täide ei lähe.

Annu pool korraldasime mini-grillika. Šašlõkk oli must ja vein maitsev ning Ann värskest Hispaaniast tagasi tulnud.