Mõtlen küll aegajalt, et ega siin midagi teha enam pole. Kahekümne aasta jooksul olen Eestis ringi tuianud küll ja küll ning kõik kohustuslikud (vähem kohustuslikumadki) vaatamisväärsused ära näinud. Siis tulebki tahtmine minema lennata ning lõpuks ometi midagi uut ja ägedamat näha. Aga siis juhtub nii nagu juhtus praegu - satud Saaremaale ja näed vot selliseid kohti, et ise ka ei usu. Taaskord kõnnid nagu nuiaga pähe saanud ringi ja mõtled, kuidas seda kõike nüüd talletada ning meelde jätta. Kuressaare (nagu enamik Eesti väikelinnasid) on suvel äärmiselt ilus. Läksime saarele kaheks päevaks aga nägin väikese aja jooksul rohkem kui pooled nädalajooksul soojamaa reisil näeksid.

Kesklinnas sattusime India moodi suveterrassile. Nii chill koht!

Ja siis hakkas meil aega üle jääma ...

Ja pidime kuidagi igavust peletama...

JEP!

Jalutasime laupäeva õhtul Muhul olles mööda laidu Kõinastu saarele. See oli nagu filmis :D ! Hobused ja linnud ja päikeseloojang ja soe õhk ja... igaüks sinna ei satu ning see teebki olukorra eriliseks. Need, kes suvel Kõinastul elavad, pääsevadki saarele ainult üle laiu jalgupidi vees kõndides. 

Kaali meteoriidikraater - ülesanne Markole vaatamisväärsusi tutvustada. Roheline vesi ei näe eriti ahvatlev välja.

Pädaste on omaette klass. Räige minevikuga ning just hiljuti varisemisohus olnud mõisakompleks on muudetud uskumatuks luksushotelliks. Territooriumil on helikopteri maandumisplats, külalistele jahisadam, spa ja nii ilusad inimesed. Istusime hooajalises restoranis, mida peavad suvel üleval need samad kokad, kes talvel Tallinna kesklinnas NEH restorani toimimas hoiavad. 

Ja nüüd kõik Saaremaale!