*

Räägiks õige natuke juttu. Kui ma juunikuus kooli ja tööga end hulluks rabasin, lubasin, et juulis teen absoluutselt kõik kohustuslikud suve juurde käivad tegevused ära ja võtan hoo kõvasti maha (või annan hoogu juurde?). Nüüd on täiesti märkamatult kätte jõudnud august. Meil olid kõik nädalavahetused täidetud ringi sõitmistega Eestimaad avastades, nädalasees aga käisin rannas, pargis, katusekinos, vanalinnas, võrkkiiges, õues, peol, kinos, boosti joomas, maal, peol, grillpidudel... Süda hakkas augusti alguses kõvasti valutama, et peaksin kuidagi oma räige holl-la-la ja pillerkaarte vahele midagi kasulikku lükkama. Läksin tööle ja olen rahul. Augusti veedan Luccas tagasi olles. Seal on hea olla.
Juulisse mahtusid tegelikult pingelised ülikoolide vestlused ka. Isegi natuke imestan, kuidas suutsin nii kaugele jõuda, et kõik kolm valikuvarianti avatuks jäid ning lõppkokkuvõttes sain otsuse teha mitte selle põhjal, mis võimalus olemas oli, vaid pigem oma sisetunde järgi. Valikuvariantidesse kuulusid Tallinna Tehnikakõrgkooli tehnilise disaini eriala ning Tallinna Ülikoolis ajakirjandus ja kultuuriteadus. Ajakirjanduse konkurents oli teisest kahest tunduvalt suurem ning see, et ma esimesest voorust vestlusele pääsesin tegi mind enda üle uhkeks. Mul oli vaja seda enesekindluse boosti, sest olgem ausad - kutsekoolist edasi ülikooli hüpata pole nii lihtne, kui tunduda võib. Seal mängib kõvasti rolli iseenda müümise oskus. Olen teab, kui kaua rääkinud, et suundun peale põhikooli edasi ajakirjandust õppima ja siin ma nüüd olen - Tallinna Ülikooli ajakirjanduse tudeng. Kes oleks arvanud? 160 kandidaadi seast õnneliku kolmekümne sekka pääseda on päris hea tunne. Loodan siiralt, et tegu on millegagi, mille valimises pettuma ei pea. Ülikooli jutuga ühelepoole saades, märgiksin ära asjaolu, et kodu olen viimasel ajal kahtlaselt vähe näinud ning kutsupojad, kellest üks endiselt omanikku ootab, on nii suureks kasvanud, et pisut kurb hakkab. Vahepeal olen nii mina, Marko kui ka Sandra oma iphone'd totaalselt nässu keeranud või siis on need meilt ära varastatud, mis pani mind mõtlema asjade osatähtsusest. Otsustasin käekotid ning telefonid ostmata jätta, et see raha paigutada oma Maldiivide fondi. Mul on vaja hakata tegelema selle poolega elus, kus kogutakse materiaalsete asjade asemel hoopis emotisonaalseid mälestusi, sest tegu on siiski kahekümnendatega. Nüüd jääb mul üle oodata vaid suve lõppu, et siis sügis hästi hoogsalt Uue Maailma festivaliga vastu võtta ning endale üks suur ja soe salli soetada, sest eile õhtul, kui ma aknad meelega pärani jätsin, et selle aasta suurimat vihmasadu nautida, unistasin ma ju tegelikult vaikselt oktoobrikuust.

Annu sünnipäeva traditsioon Number 9's