Leigo lummusest on raske võitu saada. Reedene hommik oli nukker, kui vihm jõhkralt autoaknaid kraapis. Kartsin hirmsalt, et aasta plaanitud ettevõtmine läheb untsu aga just siis, kui lavale astus esimene esineja liikusid pilved kuhugi, kus kellelgi teisel neist villand saaks. Meie nautisime pikniku ja päikese seltskonnas Leigo võlusid ning õhtu lõppedes kuulasime uskumatu valgusshow saatel Sven Grünbergi filmimuusikat. Tipphetk oli muidugi siis, kui sajad Hiina laternad taevapoole lennutati. Unustamatu.
 Teada on, et rahvast oli võrreldes kahe aasta taguse kontserdiga kordi vähem ja kuulnud olen, et korraldustiim ning perekond Leigol paneb üritusega suurt miinust aga ma ei taha uskuda, et eestlased seesugust asja väärtustada ei oska. Õigemini osake minust loodab parimat. Tõsiasi muidugi on, et vana pealava nägi päris nukker välja. Mina olen see-eest õnnelik, et midagi sellist üldse luuakse. 

 Sebime

 Hommikul sattusin ühe turistiga juttu rääkima. Ta ei jõudnud ära ahhetada, kui kaunis Lõuna-Eestis on. Noogutasin, mis ma esialgu mõtlemata noogutasin aga ega ta mööda küll ei rääkinud. Ilus on meil muidugi!