Ma ei saa magada. Tahan kirjutada pikalt ja laialt peatselt lõppeva aasta kohta. Tahan oma pea selgeks kirjutada.
Negatiivsest.
Positiivsest.

Minu südant kraabivad õige mitu ebaõnnestumist.
 Kui tuletan kogemata meelde märtsis toimunud Kunstiakadeemia katseid, kipub mu kulm kortsu minema ja sunnin mõtetel teist rada mööda edasi rännata. Kui sa oled andnud endast palju ja jõudnud peaaegu, et lõpusirgele, siis tundub kuueteistkümnendaks jäämine kolmeteist vastuvõetu seas nõme. Ja pigem on mõru see viimane ebaõnnestumine. Enda lolliks tegemine. Mina ju tean, mis seal ruumis juhtus, kus kaks karmi õppejõudu mu tööd arvustasid. Mul on raske olla sellistes olukordades üksinda. Vaadata teiste fantastilisi töösid ja näha vestluselt tulnud rõõmsaid nägusid. Oi, see tõmbab minu enesekindluse nullini. Aprillis käisin ja sain 'sina peale' sõidueksamiga. Muidugi kukkusin läbi. Esimest korda tegin. Viimast vist ka. See on jälle see 'mina üksinda kõigi vastu' tunne. Ebaõnnestumine ja nukrus. Mul on psühholoogiliselt räige tõke tagasi minemise ees. Ma ei suuda end kokku võtta. See on minu jaoks rõve ja kui mõtted lähevad antud teemale, tahaks minema joosta ja karjuda, et jalgrattaga on ka hea sõita. Ma ei tee nalja. Mind vaevab tõsine probleem.

Negatiivne on leida ennast täiesti teadmatuses, mis edasi peaks saama? Kas ma olen siis ikkagi õmbleja, tootedisainer, moedisainer, kultuuriteadlane, ajakirjanik või ettekandja? Mingil etapil ma mäletan, et lõin korraks isegi käega ning mõtlesin, et las see keegi tugevam ja targem otsustab minu eest.

Negatiivseks kujunes juunikuu, kus ma kooli lõpetamisega ühele ajale suutsin sokutada töö vanalinna baaris. H a l v i m  m õ t e  e a l e s. Mäletan üht momenti, kus ma kell kolm öösel, tol hetkel klientidest tühjas baaris, staffi välisukse taga treppidel, nutt kurgus, magama tahtsin. See kogemus oli mõttetu ja kohutav. Öösel tööl, hommikul koolis. Töökaaslatest polnud mitte keegi siiras ja armas, juhataja oli ebameeldiv ning üleüldse kogu see melu võttis mu üle võimust. Ma tundsin end üksi ja heidikuna. Rõve tunne. Pärast esimest kuud jooksin sealt minema. Positiivseks kujunes ehk see, et ülemused ei tahtnud mind ära lasta, kuna olin neile hea mulje jätnud. P*rsse sellega! Tööl peab käima hea tundega… nagu ma praegu Luccas käin.

Sattusin suurte tülide ja halvasti ütlemiste keerisesse lähedastega. Esimest korda vist üldse. Ma ei tunnista seda tihti aga praegu tahaks küll mõningaid lauseid tagasi võtta.
PLUSS
Ülemöödunud oktoobris tehtud tobedad vead said 2013. aasta jaanuaris avalikuks. Jälle - mõtlen sellele ja tahan kõik ära blokeerida. Küll ma olin loll. Jube loll.

Negatiivne on see, kui inimestel pole enam aega kohtuda ja lapsikult maailma üle klatšida. Nagu meil, tüdrukutel, vahel kombeks on. Teekannu ja präänikute saatel. Mitte halvas mõttes muidugi. Tänavu aasta oleme Anniga vähe kohtunud ja hetkel, kus ma teen kokkuvõtet 2013 kohta, siis nagu ei meenugi, mida me koos oleksime teinud? See on ju pisut negatiivne. Aga mitte midagi hullu. Uuel aastal uue hooga!

Hea on see, et rohkem negatiivset ma ei leia. Peaksin juba süvenenult mõttesse jääma aga ehk on parem, kui nad kusagil kaugel-kaugel ajusopis chillivad ning keegi neid ei tüüta.

Positiivset on palju. Olen leidnud endale kellegi, kellega koos olemine on lihtne. Mõistan nüüd sajaprotsendiliselt ütlust, kus suhtes olles saadakse olla mina-ise. Mul on siiralt heameel selle üle. Olen kusagil musta huumori ning ei-romantikale! piiril ja mees, kes suudab solvumata kõige üle naerda, on hea leid.

Kuigi ma pole kunagi väitnud, et see noormees on peast selge ja talle ei meeldi naisteriided. 

Muidugi raputas veebruaris minu maailma kahekümnes sünnipäev, kus isa tellis üllatuspeole Ott Leplandi "Kuulat" laulma. Pole viga. Minu lemmikmees siseneb ruumi ja lõõritab "Palju õnne, Joanna". Korraks tundsin, et enam paremaks minna ei saa.

Märtsis ja aprillis puhkasin suuresti koolielust ning sain jagu kahest ebameeldivast asjast, millele mõeldes tuleb kulmu kortsutamise asemel naeratus näole. Kui ma kaks nädalat närvipuntras läbi pisarate lõputööd vormistasin ja õmblesin, kujutasin kaitsmist ette õudusfilmina. Juhtus aga nii, et kogu minu eelarvamus õelast õppejõust, kurjadest kommentaaridest ning karjumisest muutus hetkega. Sain oma lõputunnistusele tugeva nelja ja ennekõike kiideti minu kanga valikut ning stiilitunnetust. Oi, see tunne, kui ma tollest klassiruumist lahkusin. Kui ma oleksin tol hetkel jooksmist alustanud, siis ma vist ikka veel jookseksin. Kirjeldamatult hea.

Ma ei saa jätta mainimata tänaseks kujunenud kõige tähtsamat asja - ülikool. Teadsin tegelikult üheksandast klassist saati, et lähen ajakirjandust õppima. See sobib mulle! Kammooon! Kui ma sain sisse kuhugi, kuhu peale minu proovis veel 170 inimest, siis miski pidi ju hästi minema. Essee kirjutamisest pääses vestlustele edasi 66 potentsiaalset tundengit. Oo booše, kus see oli jutuajamine! Siin ma nüüd olen. Palju meid kursusel on? 30? Kolmekümnest tuleb tegelikult lahutada need kuldmedalistid ja Priit Hõbemägi, kes niisama sisse said, ilma katseteta (nad on tegelikult lahedad, päris lahedad isegi). Ja ma meelega uhkustan, sest pärast kõiki neid ebaõnnestumisi kevadel… no… jumal tänatud!

Minu kutse-keskkooli lõpetamine oli vist aasta ilusaim sündmus… sünnipäeva kõrval. Mõnikord on tüdrukul vaja, et üks päev maailm tema ümber keerleks. On ju?

Positiivse märgi minu südamesse jätavad kõik need imelised paigad, mida me Markoga suvel avastasime. Positiivseks kujunesid need sajad kilomeetrid, mis me läbi sõitsime ning positiivne on vaadata tehtud fotosid.

Super oli külastada Budapesti oma kahe erilise naise, ema ja Sandraga. Uskumatu, et Pariisi kõrval pole mainitud Budapesti, kui Euroopa kõige ilusamat linna. Siiani ei suuda uskuda, mis kohvikuid me külastasime ning millise panoraamvaatega tutvust tegime. Imeline.

Positiivne on see, kus kõik me neli Veeremaad ühe laua taha satume ning maailma asju hea toidu kõrval arutame. See on kuidagi meeliülendavalt lahe. Itaalia perekond võime olla ehk küll aga no, vähesed on nii lähedased, kui meie. 

Augustis läksin ma tagasi Lucca pere juurde. Luccas on hea. Ja mul on heameel seal olla. Hoolimata sellest, et võtan aastavahetuse vastu printsessi kostüümis sealses lastemängutoas kõikide laste keskel, olen ma õnnelik, et saan krooni pähe panna ning musi roosaks värvida.

Sügisel kujunesid positiivseteks minu kallid kursusekaaslased. Jumal tänatud, et huumor tarkusega kaasas käib. Meie kursusepeod ja teatriskäigud on värskendavad. Meeletult lahedaks kujunes Tallinna Ülikool ning teadmine, et olen õige asja juures õigel ajal. Positiivne on kõik see positiivne tagasiside ning esile tõstmine õppejõudude poolt hästi tehtud töö eest ning positiivne on kahe loengu vahel kõndida Kehrwiederisse, et sealt üks magus kakao osta. 

Meeletult lahe on käia raamatuesitlustel, kus kiidetakse sinu õde ja veel uhkem on külastada oma õe raamatuesitlust, kus kõik võtavad sõna ainult positiivsetel lainetel.

Olen alati öelnud, et ei suuda olla õnnelik, kui mu lähedased seda pole. Minu süda valutab koguaeg. Sandrast on saanud andekas meister. Oi, tal on olnud hea aasta. Võitis Farmi retsepti võistluse, Tiina Talumehe kleite ja pintsakuid, sai endale koogileti Kukekesse, tegi kaastööd Kohalikus, teeb ühelajal torte ja käib pildistamas pulmades, tuli välja raamatuga, kirjutab retsepte ajakirjadesse ning teiste meistrite kokaraamatutesse, käib ja müüb kooke festivalidel ning pop-up kohvikutes ja on selle kõige kõrval armsalt muhe Sandra. On meeletult positiivne näha teda tegemas seda, mida ta armastab ning on tohutult hea kuulda neid positiivseid kommentaare.

Positiivne on see, et ma suutsin end trenni tagasi lohistada ja endale treeneri võtta, kes minu elu nüüdsest juhib!

Oi, kui positiivne on jalutada peaaegu, et läbi lume Bollywoodi poole, sealjuures kiigata nii palju positiivseid kommentaare ning tunnustusi saanud Tallinna Jõuluturule. Ja nii positiivne on osta kõikidele kallitele ja imelistele jõulukinke. Ma armastan kingitusi teha!

Postiivne on see, et tuleval reedel saabub meie koju kiisu, kelle otsa komistasin läbi Pesaleidja Facebookis. Ma lihtsalt pidin tegema midagi head ja kiisude vastu pole mul kunagi midagi olnud. Ainult nõrkus ehk.

Positiivne on see, et kõige negatiivse juures on positiivseid asju ülekaalukalt rohkem.

Oi, neid pilte on kogunenud nii palju, et ma enam ei jaksa. Küll aga mulle meeldib see pisikene fotoülevaade 2013. aastast. Kuidagi tortide ja lillede rohke…

Mul on igatahes uueks aastaks püüdlused püstitatud.
Jäävad ootama.

Oeh.