Märts on uus Eesti mai...

Istun postimaja Reval Cafes ja mõtlen, et peaks siia midagi poetama aga samas ühtegi mõtet ei tule pähe. Ma jõudsin just koolist, kus kirjutasin kaks tundi eksamit eetika teemal. Võib-olla mõjub see mulle. Tegelikult pesen heameelega aknaid ning ostan koju lilli (et Uku saaks need ära retsida ning mööda korterit laiali tassida), sest kevad on natuke hinge pugenud. Kõik tundub jälle nii positiivne ja need vead inimeste juures ei häirigi enam nii palju, mis varem kukalt kratsima panid. Ma ei vaata viltu nende peale, kes täna pintsakute väel ringi käisid, sest ma mõistan seda tunnet, kus jumala eest saaks need talvemantlid nurka visata ja palun-palun, emme, luba mul suvejakk selga tõmmata! Samuti ei piina ma end räigete dieetidega, et rannavormi saada, vaid naudin oma jäätist käsikäes trennidega. Küll aga panen enda jaoks juba pikemat aega paika järgmise viie aasta plaani, et siis millegi nimel üldse tööd tegema hakata.

Praegu kuluks hingele üks Pariis ära.