Pensionile mõeldes...

Teate. Viimasel ajal on universium võtnud tihti teemaks inimeste vanuse. Täpsemini vanuse ja saavutuste vahekorra. Igalepoole, kuhu satun, räägib keegi sellest, kuidas mõni naine on juba peaaegu, et kolmekümnene aga näed, lapsi ega meest pole ollagi. Mul üks tuttav tädi jutustab koguaeg, kuidas lapsed peavad perre sündima juba kahekümnendate alguses. Seepeale kipun peas taguma puust haamrit vastu tema mõistust ja küsin endamisi, mis ajastus too naine nüüd meil elab. Või kasvõi see, kuidas veebruaris kakskümmend üks sain ja automaatselt päeva pealt kõik tervisehädad kallale tulid. Ma ei tee nalja. Marko kinnitas ning nõustus minuga. Tööl ei jaksa enam nii kaua olla ning taastumine matab terve vaba päeva enda alla. Ma tegelikult ei muretse. See rohkem selline naljaga pooleks jutt aga mõtlen aina rohkem ja rohkem sellele, kuidas tegelikult end ette kujutan 7 aasta pärast. Kas ideaalis peaksin ma olema juba ema? See kõlab nii ebareaalselt ju. Vaatan enda tubli õde, kes raiub unistustega läbi uste ning akende, kusjuures põhirõhk ongi ainult sellel. Sandra luges artiklit enda kohta. Teda oli mainitud pidevalt, kui "naist". Meile pole vist siiani kohale jõudnud, et asume aastas 2014, mitte 2003, kus 1995. aastal sündinud on alles eelkooliealised ning meist on saanud täisealised naised…


Sandra meelest olen ma ikka seesama padjanäoga meetripikkune Muksu.
Ega ma tegelikult palju muutunud polegi. 

Margus Karu kirjutas ilusasti ning kirjutatut lugedes langesid mu mõtted paarile neiule, kes võib-olla on juba muretsema hakanud tobedate ühiskonna poolt loodud mustrite üle, sest jumal hoia! Nad on peaaegu, et kolmekümnesed naised aga ise laste ning meheta!

"Ma julgen öelda ei. Ma tean, et tehtud vigu saab parandada. Ma ei viitsi solvuda. Ma ei pea imelikuks käia üksi kinos või restoranis või öelda inimestele, et nad mulle meeldivad. Ma võin lahkuda halvalt peolt või etenduselt, kuigi olen piletiraha maksnud, ja ma väärtustan oma aega piisavalt, et vältida ebasümpaatseid inimesi. Ma julgen ennast väljendada. Ma saan endale reisides korraliku hotellituba lubadaa ega pea seitsme purjus iirlasega umbses magalas põrandat jagama. Ma väärtustan häid inimesi enda ümber ega võta neid enesestmõistetavalt." 

Võtame iisisti!