Ah, jälle see sama Positivus...

Oeh, Positivus, kallike... Tahtsin järjekordses järjekorras seistes leida selles kõiges midagi positiivset ja tegelikult leidsingi. Samal ajal, kui Annu kuivkäimlas ebameeldiva mustusega võitles ja ma teda oodates ringi vaatasin... jõudis minuni mõte. Ma ei jõuaks ju Positivuse võlu mitte kusagil mujal märgata ja jäädvustada, kui mitte järjekorras olles! Pidevalt on vaja midagi teha, midagi kogeda, näha, kuulata-vaadata. WC või burrito saba, The Kooksi kontserti lõpp või telklast randa kõndimine - pealt näha ebameeldivad tegevused jätsid meie tihedasse graafikusse aega ringi vaadata ja talletada seda sooja õhku, päikeseloojangut, kerget merelõhna, ilusaid inimesi, muusikat, lõputut heinamaad, esimest pitsa ampsu pärast lõputut nälga... 

Tihe juulikuu ajas mul alguses üldse Positivuse isu ära. Jumal tänatud, et end kokku võtsin ja sinna kohale vedasin. Ei tea, kas asi oli ilmas, inimestes või Kihnu Markis aga nii vägevat asja pole ma varem kogenud. Esinejad võisid küll kehvad olla, mustus kehal tekitas päikesest tingitud jume mulje ja mitte keegi ei taha telgis magada, kui hommikul on päike sinna kerge neljakümnekraadise kuumuse tekitanud aga mul jummala kama. Inimesed olid sõbralikud ja see, kui suvaline kõnnib su kõrvale, et koos selfiet teha või, kui tantsides jõuab sinu veinipudel lahedate tundmatute kätte tekitab naljakal kombel sooja tunde.

Ah, mis siin ikka nunnutada. Lahe oli. Kahju ainult, et keegi minuga kell kaheksa hommikul ujuma ei tulnud. 

 Minu õnnetunne algas sellest hetkest, kui lilled pähe sain!

 Need puhtad jalanõud...

 See on esimene hetk, kus ma saan seda teha: #nofilter #nomakeup #selfie

VUHUUU!

 Wifi- ja laadimispunkti salapunktis

 Siis, kui võrkkiiged olid hõivatud paarikeste poolt ja meie käbide otsas istusime

 Kolmas päev: natuke nõrk on olla aga jumala vapper ikka!

 Ryan, sina või???