Pädaste on justkui teine maailm. Mina, kes ma elan Koidu tänaval, magamistoa aknad tänava poole, oskan hinnata kõrvulukustavat vaikust, linnulaulu, tuule kohinat. Meie toa terrass oli päikese poole ja kardinad lendlesid akente ees nagu mõnes vanas heas Eesti filmis. Pädaste territooriumile võõraid naljalt ei lasta. Sissesõidul küsib tähtis poiss sinu käes perekonnanime ja alles seejärel avanevad väravad uhkele mõisa territooriumile.
Õhtusöök Eesti number 1 restoranis Alexander on juba uus muinasjutt. Muinasjutt muutub teisejärguliseks siis, kui just tollel õhtul, kui sina Alexanderit külastad, laulab maailma armsaim ameeriklannast pranstsusepärane tüdruk klaveri saatel jazzi. Itsitada sai palju, kui presidendipaar restorani sisenes. Pidasime plaani, kuidas härra ja proua endaga pildile saada.
Peale õhtusööki saime nautida jalutuskäiku sadamasillale, sest ilm oli meid õnnistanud ja vihmapilved ei ähvardanud kedagi. Isegi padjad ja tekid olid imelised. Hommikusöögist ma isegi ei jaksa rääkidagi. Midagi nii maitsvat pole ma ammu saanud. Uskumatu elamus! Kahjuks pidime paradiisist välja tulema üsna pea, sest mind ootas sünnipäevapidu Tiskres ning Sandrat tüdrukuteõhtu Tallinnas. Kurb, et nõnda lühikeseks see nädalavahetus jäi. Oleksin tahtnud veel hommikumantlis terrassil maasikaid süüa ja võimalikult kaua seda vaikust nautida, sest praegu kuulen ma ainult mootorsõidukite mürinat ja kassi kräunumist. Paradiisist maapeale tagasi tulemine võiks kergem... või siis üldse olemata olla.
Sünnipäevaline, Iris Janvieri kleidis, näeb välja parem kui kunagi varem
My big ashh...
Tõestab, et lihtsuses peitub võlu
Vutt tuli koos koivaga. Sõna otseses mõttes koivaga.
Väike Baileys ja jalutuskäik?
Hommikusöök ja padjanäod
Parim pilt!
The 'making of'
Cookie, Pädaste?
Oi, kel vähegi võimalik, võtke see ette ja proovige ära. Pädaste on nagu Prantsusmaa Pariis või Itaalia Veneetsia.
No comments:
Post a Comment