*: Mis tunne on olla vallaline?

Kui 16 olin ja põhikooli lõpetasin polnud ma just kõige enesekindlam inimene. Peamiselt seetõttu, et ümberringi kõikidel sõbrannadel oli hinge taga mitmeid ja mitmed suhteid. Tundsin ennast enamiku ajast kolmanda rattana vankri all. Veidike hale, ma tean aga see läks mööda ja praegu mõtlen sellele ajale naeratus näol, et kui totter ma ikka olin. Nad ju räägivad algusest peale, et teismeeas avastad iseennast ja jõuad lõpuks meelerahuni. Lohutasin ennast mõttega, et kõik kehv läheb mööda ... ja tegelikult olen enda kuueteistkümneaastase 'mina' üle super uhke. Olin rahulik, down to earth, massiga mitte kaasa minev Joanna.

Astusin (jah, astusin!) tollel samal suvel äärmiselt pikka suhtesse, mis kestis tervelt kolm aastat. Nagu esimesed suhted ikka, vajus ka see üsna pea laiali. Praegugi mõtlen, et tegemist oli minust vist kõige rohkem erinevama inimesega terves Euroopas. Ulme.

Suhte lõpus hakkas minuni jõudma meestepoolne tähelepanu, mida varem märganud polnud. See oli nii fantastiline, sest mina, kes ma sellise asjaga kokku puutunud polnud, olin hämmingus. Muidugi tundus kõik nii ägedalt põnev, et pidin suhte lõpetama.

Sellele järgnes lõbus periood, kus hästi korraks tundsid, et vallaline olla on hea. See periood ei kestnud pikalt, sest selle aja vältel oli mul silmapiiril keegi uus, kelle olemasolu muutis mind rahulikuks ja andis kindlustunde, et ma ei lõpeta 8 kassiga.

Ütleme nii, et ei läinud just teab, mis kaua, et leida end taaskord suhtest. Sellel korral juba hoopis potentsiaalsemast ning rahulikumast suhtest. Me ei tülitsenud nende aastate jooksul mitte kordagi. Ja ärge öelge mulle, et iga paar peab tülitsema, sest oma tunded ja emotsioonid tuleb välja valada. See on loll jutt. Kui tahtsime karjuda teineteise peale, siis tegime seda poolenisti naljaga, irve näol. Sobisime kokku lihtsalt imeliselt. Olime koos lahedad ja 'lahe' ongi see sõna, millega ma meie suhet iseloomustan. Naersime koos idiootsete asjade üle ja tegime siiraid nalju teiste üle. Mingi hetk olin kindel, et temast ehk saabki minu igipõline abikaasa?

Aga sellega läks nii nagu ta läks. 'Joanna' lõi pähe ja vajadus hingata, üksi olla, mitte aru anda said kõigest eelnevast jagu. Mõte sellest, et olen 21 ja elan juba oma potentsiaalse 'abikaasaga' koos, sõi mind seest. Nii palju tahaks ju veel näha ja kogeda.

Ja siin ma nüüd olen - näen ja kogen.

Ma süüdistan natuke sotsiaalmeediat. Poleks ei facebooki ega, jumal hoidku, instagrame ja tindereid (millest ma mõnikord pikalt ja laialt kirjutada kavatsen), oleks enamik suhetest rahulikus harmoonias televiisori ees ja vaataksid oma lemmikfilmi kellegi nunnu kaisus. Haa.

Alguses oli vallalise tunne hea. Selline sihikindel 'mina', keda keegi takistada ei saa. Aga suve lõppedes (klišee missugune!) muutuvad asjad hallimaks ja väike, hästi pisikene masendus hakkab peale hiilima.

Mõtlen siin, et kuidas saan üldse kunagi rahus vallaline olla? Issand, kui hea oleks, kui ma ei peaks muretsema nende tobedate silmarõõmude pärast. Mingi hetk ilmub ju raudselt facebooki foto või vihje selle kohta, kuidas keegi, kes sulle hullult meeldi(b)s, veedab aega koos sinust 89 korda ägedama piffiga. Tal on pikemad ja tervemad juuksed kui sinul ja valgemad hambad kah. Nii tobe, ma tean aga sellel hetkel tahaks küll patja nutma minna. VÕI... Ben&Jerry käes teki alla roomata (see aitab, kusjuures). Ja see kõik taaskord mõjub nii tugevasti enesekindlusele.

Midagi sellist pole veel juhtunud aga üks hetk see tuleb, ma tean ja ma tean seda, et siis, kui see tuleb, pole ma selleks valmis. Oi, kui sassi see mind lööb. Kuidas ma saan üldse niiviisi rahus teadlikult ja sihikindlalt iseendale elada? Kolin Balile? Ei? Seal ka raudselt hüppab ligi mingisugune kena mulatt, kes paneb ennast hullult tahtma isegi, kui sul esialgu selleks plaani polnud ja siis boom... kaob. Ja siis sa oled seal Balil, õnnetult ja sama koorma otsas, mis Eestis. Ei aita jooga ega tequila.

Ja siin ma nüüd olen... mõtlen välja skeeme, kuidas õnnelikult vallaline olla.

Läksin ratsutama, kavatsen postitantsutrenni proovida, käin jooksmas, olen koos enamiku ajast kõigi oma sõpradega, kuulan teiste muresid, koristan ja mängin kodus kokka, pühendun koolile, teen tööd, räägin emaga juttu, käin väljas, loen uudiseid ja ikka on aega liiga palju, et mõelda asju üle. No ma ei tea no.

Tegelikult see kõik on nii väike tükk suures pildis, et hale on lausa. Ja ma tean seda. Lihtsalt kohale ei jõua.

Veits neid momente, kus ma olen üritanud mitte mõelda.