Nina ja silmad

Kuulasin täna visuaalse jutustamisoskuse loengut, õppejõuks Indrek Treufeldt. Mees, kes oli Lennart Meri pressiesindaja ja täna juhib minu lemmar saadet Kahekõne. Tundub nagu keegi, kes peaks teadma, kuidas inimestega suhelda, neid kuulata ja eelkõige silma vaadata. Aga no mine metsa… mulle näis, et ta justkui kardaks silmsidet. Poolteist tundi rääkis, õpetas, näitas ja terve see aeg kiikas põrandale. Ta otsis meeleheitlikult abi liistudest ja parketist. Kuidas nii?

Olen oma peas välja mõelnud mõned seadused, mis teevad minust parema inimese. Üheks neist on hea kuulamisoskus kõrvuti tugeva (aga mitte hirmutava!) silmsidega. Tookord, kui Mart minust tehases pilti tegi, oli tal kaasas sõber, kelle ülesanne oli niisama mussi lasta ja lahe assistent olla. Paaril korral pidin näo reflektori poole pöörama, mis tähendas sõbrale silma vaatamist. Mõne võttepaiga vahetudes ütles ta ühtäkki: Sul on ilus nina… Hästi ilus. Ma tahaksin, et mu lastel oleks selline nina.

Hakkasime suhtlema ja mingi moment kutsus ta mind järjepidevalt kohvile. Kuna olin tol hetkel õnnelikus suhtes ja kohvi ma endiselt ei joonud, siis jäi see kõik sinna paika. Hiljem seletas ta mulle lahti, kuidas minu tugev pilk (ja nina!) oli kõige selle algatajaks. 

Kas teid ei häiri see, kui seletate kellelegi midagi meeletult olulist aga tema samaaegselt vaatab ruumis ringi ja korrutab midagi taolist: mhmh…mhmhh…mhmhh.

Palun püüa olla hea kuulaja. Ja püüa vaadata inimestele silma. 

Ja miks ma sellest praegu kirjutan (lisaks sellele, et mind häirib meeletult, kui keegi silma ei vaata)… Mulle meenus neid pilte vaadates see 'ilusa nina' lugu. Ma ei mõista seda endiselt... hahaa.