Mulle jõuavad asjad kohale siis, kui hakkan käituma nii nagu kunagi varem käitunud pole. Kohale jõuab näiteks see, et tuleks veitsa hoogu maha tõmmata ja kasvõi paar tundi pidžaama väel telekast mõttetuid saateid vaadata, sealjuures mitte mõelda koristamisele, koolile, tegemata asjadele. Minu viga, mida ma antud juhul ise veaks ei pea, seisneb selles, kuidas hommikul, kui silmad lahti teen, hüppan sekundiga voodist välja, torman nägu pesema, et siis juba kodunt välja joosta. Isegi siis, kui mul pole väljas mitte midagi teha...
Võib-olla oleks mu keha tahtnud veel magada, puhata, teki all vedeleda. Minu mõistus ütleb aga, et mitte ühtegi päeva ei tohi raisku lasta. No ei tea. Tunnen end muidu süüdi. Ja siis ma lähen kooli, seisan auditooriumi ees ja räägin tõsistel teemadel nagu sõda, terrorism ja meedia ning peale paari slaidi jookseb juhe kokku ja kohe nii kokku, et torman ruumist välja, jättes esitluse, kus kurat.
Ma ei satu tihti säärastesse olukordadesse. Viimati jooksis mu juhe seesuguselt kokku esimeses klassis. Pidin tahvli ees jutustama lugu aabitsast, kus Põrsas ja Vares läksid kaklema. Mul on antud olukord siiani selgelt silmade ees ja meeles isegi need laused, mida kasutasin. Midagi seesugust, et "Põrsas tegi ai ja Vares tegi oi!". Seepeale hakkas keegi klassis naerma ja BAM, Joannal juhe koos. Küsisin õpetajalt keset jutustust luba minna tualetti. Ja läksin ka... edasi ei mäleta, mis sai. Ju blokeerisin selle olukorra enda jaoks ära.
See on esimene märk radikaalsest väsimusest.
Kunagi käisin koolikirjandis välja mõtte, kuidas 365'st päevast aastas suudame ainult kolmekümnel end kokku võtta ja teadustada, mida tähendab aeg iseendale, lähedastele, milles seisneb annetamine ja heategu... Ja siis on ka juba aasta peaaegu, et läbi. Viimasel ajal olen kuulnud liiga palju õnnetustest. Inimesed ja tuttavad on lahkunud kahtaselt vara, ootamatult vara. Ja siis sa seisad selle tobeda keerise keskel ning paratamatult hakkad asjade üle mõtlema.
Äkki ei oma asjad enam tähtsust. Enam ei viitsi pommitada inimesi, kes pole arve alusel sulle endiselt rahasid kandnud. Enam ei jaksa mõelda inimestele, kes sinule niikuinii ei mõtleks. Enam ei taha kinkida jõuludeks asju, mida inimesed igapäevaselt vajavad. Tahad kinkida meeldejäävat ilu, motivatsiooni, inspiratsiooni.
See tunne võib olla võrdväärne emaks saamisega. Nad kõik korrutavad, et hetkel, kui sinust saab lapsevanem, kaotab kõik, mis varem tundus tähtis, igasuguse mõtte. Viimase malli õunatooted, uhked instagrami fotod, idiootselt kallid asjad... Praegu on mul see tunne. Oleksin justkui lapse saanud. Minu kiri jõuluvanale sisaldab lihtsaid soove. Samasuguseid soove nagu klišeelikus Hollywoodi filmis. Tahan lihtsalt, et kõigil hästi läheks. Soovin, et nad püsisiksid täie tervise juures, tunneksid rõõmu pisiasjade üle. Ideaalis võiks neil jaguda aega iseendale. Aega selleks, et vaadata natuke ringi ja mõista, kui kuradima tublid nad on olnud.
Ja, kui mu kiri väga pikaks ei veni, siis ma soovin, et kõik, mis tehtud, tuleks ringiga tagasi. Nii halb kui ka hea.
Ma ei ihka mitte midagi muud.
Istun loengus. Edasi torman tööle, et siis hommikul jälle kooli tulla, et siis jälle tööle joosta. Ma ei oska enam teisiti. Varsti arvutan enda jaoks asjad ringi. Varsti, varsti.
No comments:
Post a Comment