Blokk on peal

Mis ma oskan öelda? Olen kirjutamisbloki ohvriks langenud. Ja päris pikalt juba. Parem näitan pilte. Palju sööki, selfisid, pidu, nalja, külma ja vahvat. Ja muidugi Ristikheina.

11. november asus külalisi kostitama Ristikheina Kohvik. Minu ema jättis oma vana töö, mille staažiks oli kujunenud juba tervelt neliteist aastat ning asus koos minuga kohvikus tööd tegema. Avamispäevadel ei maganud Sandra minutitki ning meie saime auga vahva söögikoha uksed avada. Tagasiside on olnud ülemõistuse positiivne. Ajakirjad, ajalehed, Facebook, Eestimaa staarid :D... Ma isegi ei jaksa enam rääkida sellest! Olen Sandra üle meeletult uhke ning ootan huviga, kuhu elu teda kannab.

Peidan end Ann-Christiini taha, sest ma lihtsalt polnud liiga ilus tol päeval...

... nagu seda oli Elisabeth...

 ... või Nora...

 Detsembri lõpul võtsid ajakirjanikud end kokku ja läksid koos Rootsi. Meil oli tore ja eelkõige seetõttu, et saime karaoket laulda ning Stockholmis surnuks külmuda. 

 Ja mina suutsin selle aja sees räigelt haigeks jääda...

Jaanuari alguses läksime Sandraga Pärnusse, et uurida, kas ka talvel saab seal ujuda, päikest võtta ning end välja puhata. Selgus, et saab. Pärnu on kõikvõimas, sest Hedonis saime ujuda, "elektroonilise päikese" all rannatoolidel lebotada ning mõnnade protseduuride käigus end peaaegu, et Benjamin Buttoniks puhata. Ühtlasi oli Sandral sünnipäev ning minul enne ja pärast Pärnu puhkust kaks räiget eksamit... eksamid... nendest räägin üsnapea juba pikemalt.

A, ja käisin Mahedikus ka ära. Esimest korda. Mahedik... tead, ootasin sinult rohkemat. Ja no... Üks pall LaMuu vaniljejäätist ei tohiks küll viis eurot maksta. Mkmkmmm...

Aastavahetus oli mul hale. Nagu peaaegu, et iga aasta. Lihtsalt ei istu mulle see kogu "aah, vahetame jälle aastat" värk.

 Mina autos nr. 0

 La Bottega on jällegi väga vägev koht. Soovitan soojalt.

 Ja Self Baaris on maailma parim kokteil.

 ... ning Blender pakub lihtsalt ülemõistuse head avokaado-mozzarella-pesto-tomati võileiba.

 Ja mina lõikasin maha oma juuksed... samas... mis uudis see enam on, eksole?!

 Ja Ann-Christiin lõpetas vahepeal kõrgkooli ning mina sain ühelepoole oma eksamitega, mis ühtlasi tähendab seda, et 123 Belgiasse sõit.

Viru Lyonis... mmm...mmmmmmmm

Ja mõni aeg tagasi kodune hommik... mmmmmmmm

 Mina autos nr. 1

Tõnise talus ilmutas Jumal end puu näol.

 Paar pilti Barcelonast...

 Kaunitar Sangria seltsis

 Mina autos nr. 2

 Ristikheinas tahaks koguaeg pildistada. Seal kõik nii ilus lihtsalt!!!

 KUMUUU!

Kuldaväärt hommikud...

 Musirullid avamispeol

 Isadepäev Telegraafissss

 Kitsejuustu ja astelpaju koogike. Kus mujal, kui Ristikheina Kohvikus.

 Pärteli sünnipäev F-hoones

 Mina River Islandi riietusruumis

 Isa sünnipäev Kadrioru Karienthalis.

 Möll Noa's. Vaade, mida sooviks enda magamistuppa.

 Naistekad...

 Väärt hommikusöögid

 JÕULUMÖLL!

Perekonna must lammas on... JOANNAAAA!

Kolme nädala pärast ärkan juba Belgias. Päris kärmelt läheb see aeg. Nüüd on mul lihtsalt puhkus. Tööl ei käi. Õppida pole vaja. Ehk võtan kätte paar raamatut, lähen vaatan kinos väärt filme, söön veel viimaseid täisväärtuslikke hommikusööke ja veedan aega koos nendega, keda taga igatsema hakkan.

Mida andis mulle aga 2014. aasta? Sain avaldatud oma esimesed kirjutised täitsa reaalses ajakirjas. Jaanuaris panin suusasaapad jalga, et siis Prantsuse alpides liuelda. Veetsin maailma kõige ägedama suve maailma kõige ägedamate inimeste seltsis. Sügisel külastasin esimest korda Hispaaniat. 2014 andis mulle juurde teadmisi, enesekindlust ning elukogemust. Aamen.

A, ja issand...
Vägevat 2015. aastat teile!