Er kan veel gebeuren in 6 maanden, maar dit heb ik nooit verwacht

 Hoian neid pilte žantaseerimiseks, kui Gent minuga halvasti peaks käituma. 

Võtsin vastu otsuse kirjutada oma möödunud nädalast niiviisi lihtsalt ja loogiliselt. A miks mitte, eks? Ei midagi sügavmõttelist ega filosoofilist. Lihtsalt meeletult kvaliteetselt ja mõnusalt veedetud nädal minu armsas ajutises kodulinnas Gentis.

Vahva söögikoht number 1.
@ kusagil kohvikus, mille nime ma otsisin internetist reaalselt kakskümmend minutit, ent tulemusteta.

 Vahva söögikoht number 2.
@ "Balls and Glory"

Täna tegime seesuguse auväärt ja meid hästi teeninud asjade tagastamise päeva. Esmalt viisime oma kullast kallimad elu-olu näinud rattad rendimajja. Ütleme nii, et see lüke tegi seest natuke haledaks küll. Selline nostalgiline kaadristik jooksis slime eest läbi, kui onu mulle deposiidipaberi ratta vastu andis. Mäletan, kui esimest korda oma mobility otsa ronisin ja sellega mööda linna ringi vurasin. Oh, need vanad head ajad.

Kristiina väljendamas oma nukrat meelt...

Nagu ratta tagastamine poleks olnud meie jaoks juba piisavalt raske - Carrefour nägi taas oma ostukäru, mida laenasime kolmeks päevaks. Selle sama, millega vedasime kolmekümnekraadises kuumuses õllekaste ja alkoholi lõpupeo tarbeks toidupoest koduni. Kusjuures kaaskodanikud ei vaadanud meid hukkamõistvalt. Pigem saatsid meid seesugused “tean, mida tunned” pilgud. Tegelikult läksime poodi üldse oma kaherattaliste sõpradega, sest jälgides kohalikke noormehi ratta seljas õllekastidega, tundus see titemänguna. Asja tõsidus jõudis siiski poes kohale, kui üritasin seda kasti lihtsalt liigutada. Minu jaoks oli isegi see raske, rääkimata siis sellest, et sõidan koju niiviisi, kus ühe käega juhin ja teisega hoian kastist kinni nagu kiisupojast. Respect Belgia noormeeste ja nende tugevate käte suunas… või siis räigemast räigema õllenälja pihta.

Jah. Viimased päevad on olnud melanhoolsed. Kristiina lahkub Gentist kolmapäeval, misjärel mina pean veetma aega üksinda. Umbes-täpselt nädalakese oleme haaranud kõikidel härgadel sarvedest ja käinud läbi seni veel külastamata kohad. Õnneks õnnistas keegi meid suurepärase ilmaga, seega tujud on olnud siiski positiivsed.

Alustasime eelmisel reedel, mil esmalt sõime väidetavalt Genti parimat burgerit, seejärel käisime kinos ja vaatasime super humoorikat filmi “Spy” ning peale mida läksime ja kuulasime “džässi” kirsiõlle ja caipirinha saatel.

@ "Uncle Babe's"

Proovisin uutmoodi soengustiili. Päris okei, mis?

Laupäeval külastasin lõpuks Antwerpi, kus tegime tutvust ostutänava ja mõnusa suurlinna meluga.

 Antwerp

@ "Mai Thai"

Paar päeva hiljem vaatasime üle Gravensteen lossi, piilusime keskaegseid piinamisriistu ning sõime kooki tee kõrvale ühes mõnusas kohvikukesekeneses.

@ "Julie's House"

 Sõbrapilt

 Vaatame tulevikku...

Päikese saatel vaatasime üle Belgia rannikul pesitseva De Haani. See on niiviisi 60 kilomeetrit Gentist. Võtsime mereääres päikest, sõime jäätist ja olime kohalikust arhitektuurist vaimustuses. Pean siiski mainima, et esindasime ainukestena seal linnas nooremat generatsiooni aga teate, siinsed vanemad paarid on hoopis teistsugused. Nad hoiavad kätest, näitavad välja kiindumust ja käituvad justkui oleksid mesinädalatel. Itsitavad ning meenutavad kahekümneaastaseid. Armas. Hiljem, liivaste ja väsinutena, Genti tagasi jõudes ei olnud me nõus naasma koduseinte vahele. Läksime hoopis kesklinna, tellisime natuke veini ja nautisime päikest, kuni kohvikupidaja meid sulgemise tõttu välja viskas.

@ "Mistral"

Reedel piilusime järveäärde. Seal oli mõnus. Ülemõistuse palav aga mõnus. Mulle meenus eelmise aasta juulikuu, kus vahepeal leidsin end Lucca köögi külmkapist. Nii lõõmavalt palav ja päike küttis ikka räigelt. Tegin oma elu esimese juunikuise ujumise. Sõin mureleid, vaatasin, kuidas kohalikud noormehed frisbee’t loobivad ja võtsin endale õiguse öelda, et elu on ilus.

Blaarmeersen

Õhtul ootas meid ees meie esimene ametlik enda korraldatud majapidu. Kutsusime kokku head ja ainult head inimesed, mängisime minu lemmikmängu flip the cup’i ning saime kõiki kallistada rohkem kui korra, sealjuures korrutades fakti, kui toredad kõik on ja kui väga me üksteist igatsema hakkame. Jah, et asi liiga hädiseks ei läheks, võtsime end kokku ja kobisime kodunt välja Charlatani. Teel sinna suutsin linnukese taha panna oma esimesele rattaõnnetusele, kus mingil kummalisel põhjusel olin Kristiina Radeku ratta pakikale võtnud ja seejärel tasakaalu kaotanud. Mäletan, et lebasin maas mitukümmend sekundit ning olin kindel, et see on minu lõpp. Nii valus! Aga sellegipoolest hakkasin naerma ja tegin näo, et see juhtus jumala meelega. Päev hiljem ma muidugi käia ei saanud ja sinikad meenutavad rohkem aukusid jalgades, millele toetamine ei tule kõne allagi. Kristiina teadis väita, et pulmadeks paraneb ära. Parem oleks!

Õnnelikud...

 ...aga natukene õnnetud kah.

Natukene ebakvaliteetseid, ent enneolematute emotsioonidega fotosid...

Mul on tsipa halb komme võtta seda mängu pisut liiga tõsiselt:

Aitäh Evelinale, kes märkas kogu selles möllus pilti teha!

Laupäeval sain magada kergelt neli tundi, sest ei tahtnud ilusat ilma raisku lasta ja pealegi polnud minu pohmell veel kohale jõudnud (tegelikult ta ei leidnudki mind üles, ihiihhii). Utsitasin Kristiina endaga hommikust sööma, misjärel suundusime Nielsi vanemate koju. Nende armas maja asub Gentist tsipa eemal. Oi, kui mõnus. Selline endapoole kutsuv roheline murulapp suure laua ja aiatoolidega, õhtune päike ja hea hollandikeelne seltskond. Nielsi ema pakkus meile süüa, Niels tegi grilli ja hoolitses džinntoonikute eest ning meie küsisime teistelt külalistelt küsimusi teemadel “Mida te Eestist ka teate?”. Vastused ajasid mu meele nukraks aga võtsin sealsamas vastu otsuse hoolitseda selle eest, et neid natukenegi harida. Rääkisime oma maa vallutustest ja edusammudest ning mainisime fakti, et Eestist on pärit õige mitu supermodelli. Mhmh…

@ "Le Pain Perdu"

 Kristiinal oli natukene halb olla...

... aga pärast oli juba natukene parem.

See on meie ainus, ent väga olulise tähendusega perefoto. Saage tuttavaks - Niels, Jules, Kristiina ja Joanna:

 Nielsi kanaaaad!

 Naabripoiss kinkis mulle erilise tähendusega nokamütsi...

... ja ma olen suhteliselt uhke selle üle...

Pühapäeval vaatasime üle Julesi tulevase, peatselt valmiva korteri ja võtsime vastu otsuse seda järgmisel suvel külastada. Mõte Genti tagasitulekust annab südamele pisut rahu ja teeb ära minemise natukene lihtsamaks. Kujutan juba ette, kuidas siia naastes pakub Jules meile isetehtud pastat ja Niels viib meid kohalikule muusikafestivalile. Just, nii me teemegi!

Olles kolm päeva järjest natukene liiga palju alkoholi tarvitanud, otsustasime Kristiinaga harrastada veidikene tervisesporti. Sõitsime ratastega loodusparki, kus jalutasime täies vaikuses puude ja lindude keskel. Kõndisime maha oma neljapäevased kirsiõlled, reedesed piinlikud tantsusammud ja laupäevased ahjukartulid. Väidetavalt 8000 sammu. Värskendav.

Bourgoyen Ossemeersen

Kristiina küsis minu käest, mis looma ma metsas kohates kõige rohkem hirmu tunneksin. Arvan, et see oleks karu.

Siin on üldse mõnus ja võib-olla lisab sellele kõigele väärtust juurde fakt, et meie seiklus hakkab tõmbama otsi kokku. Ei taha haledaks muutuda, vaid pigem täie hooga lõpuni välja panna, et siis Eestisse tagasi tulles meenutada seda maailma kõige ilusamat aega ainult naeratusega oma kullast kallimate seltsis.