Kristiina ütles kunagi, et Belgia ilm on nagu naise tuju. Muutlik, petlik, pealtnäha korras, ent sügaval sisimas mõtleb sootuks midagi muud. "I'm fine! It's okay!" said the weather. Nädal tagasi, kui telefoni ilmateade oli jõudnud sinnamaale, et näitas tänase päeva õhumasside liikumisi, saime vahva rõõmusõnumi osaliseks. Nimelt lubas keegi kõrgemadest jõududest meile kolmekümne kraadist soojust, päikest ja vahest "rannailmagi". Ütleme nii, et meie näod peeretasid peas, kui saatsime kodustele screenshotte oma paljulubavast jumalikust suveilmast...
... ja siin me nüüd oleme. Nahktagid seljas, Starbucksis soojas. Õues on tüütult tugev tuul, pilved vastutavad järjekindlalt selle eest, et mitte ühtegi päikesekiirt mitte mingi hinna eest maapinnale lasta ja "külmakraadid" panevad täiest jõust näkku. Säh sulle! Nii me siis veedame viimaseid nädalaid jumalate linnas Gentis ning otsime tegevusi, muutmaks antud aega märkimisväärselt meeldejäävaks ja viimaks mõtteid eemale kurvast tõsiasjast...
Täna lebasime oma maailma armsas punases "sauna-eesruumi"-laadses elutoas (tsiteerides Sandrat), kuulasime Vaiko Epliku ja Mari Pokineni ning arutasime potensiaalsete tegevuste üle. Kõik on nagu tehtud ja kõik, mis tegemata, ootab seda kaua oodatud suvekuumust. Kõigele lisaks olen viimastel nädalatel kannatanud igasuguse "ma-ei-oska-kirjutada-mul-pole-annet-olen-mõttetu" haiguse käes. Depressiivsed ajad nõuavad depressiivseid meetmeid, seega otsustasime, et paneme kirja midagi, millest varem kumbki kirjutanud pole. Räägime suud puhtaks - teineteisest!
Kristiina küsis minu käest, et mis siis saab, kui me tülli lähme? Naersin ja vastasin suhteliselt raudkindla argumendiga, et minuga ei anna tülli minna. Hetk hiljem ehmusin. Mida kuradit ta kirjutada plaanib?
Kui uskuda horoskoopi, millesse ma ka piinlikult tihti usun, siis ei tohiks meie tähtkujud omavahel teps mitte klappida. Häirekelladega ja punaselt ütleb kirjutis, et veevalajad ja neitsid on kardinaalselt erinevad ning justkui paralleelselt ristuvate vaadetega. Ossa poiss! Samas ütleb minu horoskoop, et olen emotsionaalselt ebastabiilne ja kalduvustega psühhopaat. Ei teagi, mida nüüd uskuda...
Ega mul pole plaanis avalikustada meie seikluste pisidetaile. Las need jääda meie ja nelja seina vahele. Põnev, ma tean. Nüüd sa kindlasti mõtled, et mida me siin korda oleme saatnud aga selles ongi idee...
Kristiina on seesugune inimene, kes püüab hästi palju ega lepi halvemaga. Ta on mõistusega. Just. Mõistusega! Sügava iseloomu, ent kriitilise meelega ja seda saab võtta nii negatiivse kui ka positiivse alatooniga. Nagu ütles keegi (arvatavasti) tark - pole halba ilma heata. Belgias pidime tobedalt tihti oma kirjutistest ka presentatsiooni koostama, seejärel seda esitama, misjärel saime rahulikult suve nautima asuda. Kristiina on üks nendest, kes võtab kätte ja teeb asja 88 korda põhjalikumalt, kui keegi teine üldse midagi vaevaks võtta viitsiks. Esitleb oma presentatsiooni tavapärase viie minuti asemel kakskümmend minutit, toob välja ka kõige pisemad detailid, hoolides teistest ja viies nende intelligentsi uuetele tasemetele. Ta tahab jagada ja harida. Vaata, seda ütles ka see vahva horoskoop, mida lugesin. Neitsid on suurepärased pedagoogid.
Oi, kus tema tegutsemised on läbi mõeldud. Miski siin ilmas ei sünni niisama. Kõik on kolmkümmend korda mõõdetud ja üks kord lõigatud. Õige ka. Ta on minust kaks aastat noorem aga paneb mind enda kõrval tundma seitsmeteistkümneaastasena. Jooksen ringi ja ei tea päris täpselt, mida teha ja kuhu minna. Tal on olemas see kaine mõistus. Vahel tunnen Kristiinale kaasa. Kõik justkui eeldavad, et tema peale saab loota, ise asjadesse süvenemata. Mina kaasaarvatult! (Häbi!)
Nädalavahetusel tähistasime oma kooli edukat lõpetamist pühaliku õhtusöögi, kinos käigu ja paari alkohoolse joogiga. Istusime kohalikus džässklubis ja vastasime kolmekümne kuuele küsimusele. Nende käigus selgus, et Kristiina on olnud õpliasomavalitsuse president ja klassivanem. Vastasin seepeale vaikse ja haleda tooniga, et minagi olin kord president. Sisimas ajas see mind naerma, sest tegelikult ma ei ole üldse seda tüüpi aga Kristiina on! Ma näen teda nendes rollides sama võrdväärselt nagu omal ajal Pierce Brosnanit James Bondina.
Olen alati arvanud, et julgen asju välja öelda aga olgem ausad... ega ikka julge küll. Üritan vältida konflikte ja "paika panemisi". Ja ma usun, et tema suudaks mind paika panna. Ma küll ei lepiks nende argumentidega ja sügaval sisimas ajaksin enda joru edasi aga mõte jääks samaks - Kristiina pani Joanna paika. Jah, küllap mängib siin rolli Kristiinalik pedantsus, mis võib kergelt ärgitada üles naiselikult põnevaid ütlemisi või hõõrdumisi. Nad väidavad koguaeg, et peame emotsioone välja näitama, vältimaks varajast surma. Õige meetod!
Kui Ann-Christiin käis mul külas, istusime ja rääkisime Kristiinaga korda saadetud seiklustest. See oli nii naljakas! Meenutades seda nelja kuud... kõik, mis on juhtunud... see on nii naljakas! Alustades meie katsest lennujaamast 1000 kohvriga uude koju jõuda, esimesest peost, katsest Luxemburgi jõuda, Pariisi vaimustusest, Radekust ja tema maailma kõige veidramast inglise keelest ning lõpetades kordadega, kus meie rattad kinni pargiti ja Kristiina põlvehaige oli. Hetkest, kus tellisime ratsionaalselt kolm džinntoonikut, sest nii oli rahaliselt kasulikum aga nendest reaalselt kahepeale jõime vaevalt ühegi ära. Korrast, kus tuumaämblikud vallutasid meie toa ja mina poolalasti hirmust ringi kepslesin. Nendest lõpututest koristamistalgudest ja švipsis rattasõitudest, luksusest kommenteerida kõiki ja kõike valjus eesti keeles ning ühisest armastusest veidra huumori vastu.
Arvatavasti (päris kindlasti) ei ela ma Kristiinaga enam mitte kunagi ühe katuse all. Arvatavasti ei satu ma Kristiinaga enam Genti, siinsesse Starbucksi, et kirjutada seiklustest välismaal. Ja arvatavasti pole me enam kunagi seesuguses suhtes.
Jah. Mis ma ikka oskan öelda? Kristiina on alati suutnud kirjutada minust paremini. Seega ma vabandan ette ja taha, kui minu sõnad pole tema väärilised aga kui keegi tahab oma lapsele õpetada, kuidas kasvada korrektseks ja kohusetundlikuks inimeseks, siis pange ta elama Kristiinaga ühte tuppa, neljaks kuuks, võõrasse linna, teistest eemale. Võib-olla saab ta kaubapeale ka hea sõbra kogu eluks...
No comments:
Post a Comment