Tänase päeva suurim uudis on vast see, et Joanna teenis endale juurde tervelt ühe eluaasta.
Mida me võime nimetada üheks aastaks? 365 päeva on aasta õpikuseletus aga luulelisemas võtmes peaks defineerima ühte aastat teatud võidukäigud, õpitud teadmised ja kogetud eluetapid.
Võin kindel olla, et minu viimase aja suurimaks õpetussõnaks on "sisetunne". Iga jumala kord kipun tagant järele targutama: "Joanna, miks sa ometi ei kuulanud oma sisetunnet!?". Aga mulle hakkab vaikselt koitma, mida see sisetunde kuulamine endast üldse kujutab.
Lisaks võin julgelt väita, et olen õppinud ennast väljendama. Head sõnad ei ole just tihedad külalised minu igapäevastes vestlustes. Mulle on alati tundunud, et annan ära tükikese oma uhkusest või eneseväärikusest, kui jagan teatud inimestele komplimente. Tihti olen isegi liiga külm ja karm aga mida aeg edasi, seda rohkem püüan ennast paigutada teise inimese kingadesse. Mulle ju ometi meeldiks, kui keegi minu ponnistusi märkaks ja neid sealjuures tunnustaks!
Mida aeg edasi, seda enam on mulle kombeks saanud vaadata ja uurida mündi kahte poolt. See komme justkui juurdub minusse iga konflikti möödudes aina enam ning enam. Meie, naiste, ümber olev draama on üks suur ja pirakas lihasööjabakter, mis õgib vahel mõistust elusalt. See mõttetu draama ja klatš...
Tegin enda jaoks kindlaks selle, kui olulised on mulle minu vanemad ja perekond. Kui tähtis roll on kanda Mona Lisal, kui oluline on see, et ema ajaks villastesokkidega taga minu paljaid jalgu, kui armas ja toetav on Sandra, kui ta minu poolel on, ja kui hea on see tunne, kuidas mu isa mulle silmagi pilgutamata kana küpsetab.
22. eluaasta jooksul olen ma võtnud pähe idee, et kõikidel olukordadel on lahendus! Kui lahendus pole tehtav, siis on lahendus räägitav, ja vastupidi. Kui suhtlemise käigus lahendust ei leita, siis teguviisidega näidates vast ikka.
Sealjuures olen 98% veendunud, et peaksime olema ettevaatlikud sellega, mida soovime. Nii uskumatu, kui see ka ei ole - kui me midagi väga-väga tahame, siis me selle ka saame. Vahel kiiremini, vahel aeglasemini aga lõppude lõpuks, vaadates ajas tagasi, võib sulle tulla endalegi üllatusena, kuidas oled saavutanud märkamatult selle, mida hinges salaja soovisid.
Minu uue eluaasta soovid on tegelikult lihtsad. Tahan lõpetada ülikooli, tahan areneda töös, tahan õppida kolmandat keelt, tahan joosta maratoni ja tahan reisida korraks hästi kaugele, et siis tuletada endale meelde seda, mis mind siin kinni hoiab!
Palju õnne, Joanna!
Ja nüüd ridamisi fotosid minu möödunud sünnipäevadest, mis annavad meile selgelt mõista, et õnneks siiski inimesed kasvavad ilusamaks! Jess!
Sain 18! Läksime Swissi kokteile jooma aga mina eelistasin ikka teed.
Ja nädalavahetusel ajasime pundi kokku, et siis üheskoos minna (seaduslikult) Baloosse peole.
Seda aastat ma ei mäleta. Ehk oli tegemist 2009. aastaga? Ja siis see tähendab, et ma sain... 16?
Tüdrukud tulid külla, sõime kooki, olime totakad, minu wc sein kleebiti täis paberist mehi ning seejärel põrutasime üheskoos Kakumäele majapeole. Vot, need olid ajad!
Oi, see oli minu lemmik sünnipäevapidu! Esiteks tegi ürituse lahedaks see, et me põrutasime Kristiinaga järgmine päev pooleks aastaks Belgiasse.
Ja teiseks oli peoteema nii lahe! Ja minu armas perekond olid hoolitsenud kõige eest - õhupallid, kook, joogid, söögid, õhkkond, küünlad, Raffaello igalpool! Vahepeal käis isa viina juurde ostmas, et pidulised olid nagu ikka ... alguses ei saanud vedama, pärast pidama!
Siin sain ma 21! Ehk kasiino-ealine! Ehk Bond, James Bond!
Mängisime asjakohaselt pokkerit, jõime kokteile martiiniklaasidest ja olime niisama šikid!
Oh, issand! Ma sain 20! Ja Ott Lepland jalutas ruumi, istus valge klaveri taha ja laulis mulle sünnipäevalaulu. Ta oli just nii popiks saanud, kogu see "Kuula" teema oli minulgi pea sassi ajanud.
Ja terve peo vältel ei suutnud ma oma emotsioone peita. Kochi aitade miljöö oli imeline ja just selline nagu mulle meeldib! Taaskord suutsid perekond Veeremaad muuta Joanna üllatus-sünnipäeva rohkem kui meeldejäävaks!
Vot, seda ma ei tea, mis aastaga siin tegemist on. Ehk 2008? Mari ja CO tegid minuga nalja. Hommikul kooli minnes ei soovinud keegi mulle õnne ning kõik ignoreerisid mind. Hiljem astusid kõik tundi sisse õhupallide ja koogikestega ning üheskoos lauldi maha sünnipäevalaul. Hea TÜG ajad :)
See foto siin on küll arhiivist! Sain 14! Läksime Annu, Kersti ja Kätliniga Vertigosse sööma. Lõime end üles nagu teismelised ikka. Väga uhke värk!
No comments:
Post a Comment