Eile lugesin ühe, mulle täiesti võõra naise Facebooki
postitust. Põdenud rasket haigust, kirjutas ta laiale üldsusele
hüvastijätukirja ning palus selle mehel peale enda surma avalikustada. Äärmiselt
morbiidne, ma tean aga tema üleüldine sõnum puudutas mind. Ta kirjutas, et
peaksime hindama hetke ning võtma iga jumala päeva nagu see oleks meie viimane.
Tegelikult pole see miski, mida me varem kuulnud ei oleks aga kui sa sellesse süvened,
hästi tublisti süvened, siis kas sa saad öelda, et võtad kõiki päevi nii nagu
homset ei tuleks?
Ma ei taha kirjutada midagi, mis algab süngete toonidega aga elu on kuradima lühike, ja see on
liiga lühike, et elada seda halvasti. Tehes tööd, kus sind ei hinnata või
lastes endale öelda asju, mis ei vasta tõele.
Sattusin täiesti kogemata Instagramis foto
juurde, mis viitas sellele, et üks noormees, kellega me Balil tuttavaks saime,
on ootamatult surma saanud. Ja see on nii veider, ja kõhe.
Ta oli arvatavasti üks lahedamaid inimesi, keda ma üldse
kunagi kohanud olen. Võimalik, et ma ei kohtagi kunagi teist, sama lahedat.
Äärmiselt carefree rokkar, kes oli meeeeeletult sõbralik, humoorikas, lahke ja
eelkõige lahe inimene. Teadsime teda maksimum kaks päeva aga ta läks meile
hinge. Tema Facebooki sein on täis tuhandeid (ja ma ei liialda) postitusi
teemal, kuidas ta puudutas inimesi ja see ei pane mind imestama. Neid lugedes
jõudis mulle kohale, et mina tahan elada oma elu täpselt samamoodi – muutes teiste
igapäeva kasvõi grammivõrra paremaks.
Eile istusime Mariliisiga Lamuus ja arutasime sel teemal. Miks öeldakse ilusaid asju alles siis, kui meid enam pole. Mariliis ütleski, et seetõttu ta alati pärib inimestelt küsimusi teemadel "mida sa arvasid minust, kui me tuttavaks saime" ja nii edasi.
Eile istusime Mariliisiga Lamuus ja arutasime sel teemal. Miks öeldakse ilusaid asju alles siis, kui meid enam pole. Mariliis ütleski, et seetõttu ta alati pärib inimestelt küsimusi teemadel "mida sa arvasid minust, kui me tuttavaks saime" ja nii edasi.
Ärge võtke seda raskelt. Tegelikult on kõik ilus. Ja see
mõte on ilus. Võin kõlada depressiivselt aga surm on see, mis motiveerib meid
tegutsema ning mõtlema. Ta tõmbab mõneks minutiks sinu mõtetes aja maha ja viib
sind teisele ideetasandile. Usun, et me kõik teame, mida tähendab kellegi surm.
Ja mul on ju õigus, kui ütlen, et surm on see, mis paneb meid mõtlema.
2015. aasta on olnud võrratu. Võimalik, et üks parimatest.
Võin öelda, et rebisin end lahti mingisugustest aheladest,
ideaalpõhimõtetest ja avastasin enda jaoks täiesti uued ideed ning kavatsused.
Minu elust käis läbi rohkem inimesi, kui kunagi varem, kes kinkisid mulle allikaid mõtlemiseks,
jagades oma kultuuri ja juhtides tähelepanu eetikale, viies mind omakorda eneseavastamiseni.
Lisaks igasugusele wodoo-, aura- ja mõttemaailmale, sain ma
meeletu pagasi reisimistelt ning lõpetasin aasta uue töökohaga, rebides end
peaaegu lahti lapsepõlvest ehk Luccast ja Ristikheina Kohvikust. Armastan seda, mida teen ja armastan elu rohkem, kui kunagi varem.
Lõppenud aastast jäävad mulle eredalt meelde Kristiina
hallid dressid; Pariis, ühekoos tuviga, kes sittus Kertule pähe; piknik
Sandraga Tuileres pargis; minu roosamannavahuline sünnipäev ja pisarad, mida
valasin, kui Elisabeth ja Kertu andsid mulle üle minu sünnipäevakingi; Brugge
võrratu romantika; hetk, kui istusime Kristiinaga viimasel nädalal Genti kohvikus
terrassil ja jõime kirsiõlut; suvine Komeedi katus; Sandra töökus; Lohusalu
merekohin ja hommikud vanemate juures; Toskaana päikesetõusud; Bali ööelu; Singapuri õhk ja palavus; Ann-Christiini kolimine
Rootsi ning meie mimosane kei/jõulu-brunch Tchaikovskys.
Olen optimist, natuke vähem realist, seega ütlen, et kui me
saaksime muuta kõik päevad võrdväärseks eelnevalt mainitutega, oleme saavutanud
edu ja ehk leidnud elus selle kaua otsitud õnnevalemi.
Et iga päev loeks...
Armastusväärset kevadet, suve, sügist ja raasukest talve!
Joanna
No comments:
Post a Comment