Ma pole kunagi Ameerika mägedel käinud. Esiteks pole meil Eestis lõbustusparki ja, kui isegi vahel satub üksik Tivoli Rocca al Mare parklasse, siis tekitab selle aktsiooni turvalisus sügavaid kahtlusi. Teiseks olen ma lihtsalt liiga kana, et hundirinna kombel mägedele gondliga sõitma minna. Kardan kõrgust, ja üleüldse kardan paljusid asju. See-eest on mul võimalus kogeda Ameerika mägede metafoorilist tähendust. St, et kord on elu, vot nii ilus, et hakka või nutma ning teisel korral kukud õnnetul kombel oma pilvede vahelt supsti tagasi reaalsusesse.
Minu viimased nädalad on olnud nii ägedad. Pressikaardi võimalustest pole mitte keegi kunagi rääkinud ja ma ei saa aru miks? See maailma kõige coolim asi. Oled justkui VIP aga samas ei ole ju, ja just see mõte teebki kogu asja lahedaks.
Esiteks sain ma Tallinn Fashion Week'il nautida esiridade võlusid. Kahjuks sain üritus külastada ainult esimesel päeval, kus üles astunud disainerid ei olnud just minu lemmikumast lemmikud, ent kogu üritus oli ikka tuus.
Teiseks sain ma osa seesugusest virrvarrist, mis puudutab äsja lõppenud Tallinn Music Week'i. Mina ja minu seltsilised kirjutasime lugusid veebilehele www.kassett.ee ning vastutasuks saime käia kõikidel võimalike üritustel. TMW jutud, maitsed, vabalavad, avapidu, näitused. Aeg läks lennates ja ma ei saanudki päris täpselt aru, kui cool on üks üritus. Nüüd, kus ma olen saanud osa maailma tuusematest kontsertidest, plaanin kindlasti ka tuleval aastal TMW osa võtta.
Kolmandaks põgenesin ma tagasi Belgiasse, oma lemmiklinna Genti. Nii tore on olla tagasi siin, kus sai elatud viis kõige vingemat kuud oma elust. Taaskohtumisrõõm ja mõte sellest, et ma ei eksi "võõras" linnas ära, sest see linn pole võõras, toob mulle lollaka irve näole. Nüüd jõuan ma sinnamaale, kus hakkan Ameerika mägedel gondliga alla libisema kõige jõhkramast langusest. Kõrgus käib kõhust läbi ja piuhh...
Esiteks tulin ma Genti läbi Riia. Sõitsin hommikul bussiga Lätti aga enne veel suutsin vahetult enne bussi väljumist jätta oma telefoni autosse. Autosse, mis sõitis bussijaamast juba ammu minema. Küsisin võõrastelt luba kasutada nende telefoni, et saada kätte oma õde (ainuke inimene, kelle numbrit ma peast tean), et tema omakorda helistaks mu emale, et viimane toimetaks kiirelt-kärmelt telefoni taas minuni. Sain asja korda aga aeg tiksus ning ema polnud kusagil. Mida ma Belgias ilma telefonita teen? Kuidas ma inimesed kätte saan? Küsisin uuesti telefoni ja helistasin uuesti Sandrale: "Kus ema on? Mul läheb buss kahe minuti pärast!". Sandra: "Ta paanitses ja arvas, et buss läks 11.15, mitte 11.30, ja sõitis Pääskülla bussile vastu."
Not cool. Lähen bussi, et öelda bussijuhile, et teeksime Pääskülas peatuse. Otseloomulikult ei räägi keegi eesti keelt. Küsin kolmandalt suvaliselt telefoni, et küsida Sandralt ema telefoninumber. Saan ema kätte ja palun tal bussijuhiga rääkida, vene keeles, ja ise kokku leppida idee, et me Pääskülas peatuse teeks. Kõik saab korda ning telefon on tagasi minu embuses. Reis võib alata!
Ryanair jääb hiljaks. Ja kohe nii hiljaks, et alustame lendu Brüsseli suunas poolteist tundi hiljem. Iseenesest okei aga Belgia lennujaamast läheb viimane buss Genti kell 23.50. Ronge sealt ei lähe ja bussist maha jäämisel on ainuke variant takso - ca 200 eurot. A, teine variant on ka! Magad lennujaamas :)
Elu kõige närvilisemad kaks tundi. Lennuk maandub TÄPSELT kell 23.50. Okei, jäin bussist maha. Okei. Mhmh. A! Mulle tuli sõnum. Buss jääb 10 minutit hiljaks. JESS! Ma võin bussile jõuda. Aga õnnetul kombel pani stjuardess mu pagasi lennuki teise ossa, seega pean ootama, et TERVE lennukitäis inimesi maha läheks ja saaksin oma koti kätte. Kurat küll! Okei. Võib-olla jääb buss kauem hiljaks, kui 10 minutit? Lootus säilib. Jooksen ja näen bussi. JESS! Istun bussis, kõik on OK!
Buss aga peatub Brüsselis. Ja edasi ei lähe. Bussijuht muidugi inglise keelt ei oska. Prantsuse keel, ainult prantsuse keel. Ja, kui ma küsin, et mis, mis, kas me Genti ei lähegi, ei saa ta mu Gent hääldusest aru, sest nemad hääldavad seda KAAANT. Teen käte-jalgadele onule selgeks, et mis värk on? Ta lasi mind Genti piletiga Brüsseli bussi ja ma ei saa siit enam kuidagi Genti. Ainult taksoga, mis bussijuhi žesti sõnul on päääris kallis lõbu. Onu hellab kellelegi ja ütleb, et kõik saab korda, buss viib mind tagasi lennujaama. Mida? Ma ei taha ju lennujaama. Tahan Genti! Okei. Persse sellega! Küsin taksojuhilt paljuga Genti saab. 160 EUROT? WHAT? Ma lähen ja ööbin selle raha eest Brüsselis hotellis ja sõidan hommikul rongiga Genti. Lahkun. Taksojuht jookseb järgi ja küsib: "Palju oleksid nõus maksma?" Ma vastan, et 70 eurot on the best I can do. Pika taidlemise peale teeme diili ära ja sõidan Genti suunas.
Tore uudis on see, et ma ei saa Julesi kätte, kes mind arvatavasti unesegasena kodus ootab, et saaksin tema juures ööbida. Telefonil akut 6%. Helistan Kristiinale, et ta Julesile kirjutaks, et las poiss läheb magama ja ma miidin kesklinnas sõpradega ning olen nii kaua kodutu. Otsustasin jõhkralt, et tänane päev on olnud raske ja joon end parem purju. Kell saab varsti kolm öösel. Takso paneb mind Genti öömelu keskel maha. MMM... Soe õhk ja Belgia melu. Nii hea! Järgmine missioon - lähme otsime hotelli, kuhu ma saan oma pagasi jätta. Leian ühe ja palun, palun põlvili administraatorionu, et ta mu asjad võtaks. Õnneks pakub ta mulle seda teenust ja saan LÕPUKS baaris sõpradega kokku saada. JESS! "Üks džinntoonik, palun!"
Ma ei maga. Me ei mõtle nii pea magama minna. Chillime klubis, chillime terrassidel, õhk on soe, inimesed lahedad, suhtlevad vabalt. Kell on kohe kaheksa hommikul ja linn on ikka rahvast täis. Lähme sõbra juurde. Seal läheb pidu edasi. Toa vaade on Korenmarkti väljakule. Milline vaade! Kell 10.00 tõmban otsad kokku ja kõmbin Julesi juurde. Vanad head, tuttavad ja mõnusad tänavad. Mina muidugi näen välja nagu poleks 2 päeva söönud ning otsa ette on mulle kirjutatud "TEQUILA MADE ME DO IT!".
Helistan uksekella, Jules tuleb uksele. Tema numpsikud lokkis juuksed on nii sassis. Sama sassis, kui minu mõttemaailm. Poiss magas. Räägin kiiresti oma seiklustest, pea käib ringi, annan Julesile Eestist toodud Kalevi kommi. Ta pakub mulle võimalust kasutada dušši. Jess! Hüppan magama. Magan terve päeva. Depressioon hiilib ligi. Aga miks? Ei tea. Magan end parem välja. Ja magangi. Magan jutti 20 tundi.
Lisaks teeb mulle nalja tõsiasi, et mul pole tagasisõiduks piletit. Nimelt sõidan kolmapäeval Stockholmi Ann-Christiinile külla aga mu tagasisõidu lend katkestati, sest Aviesi lennufirmalt võeti luba ära. Nad on korduvalt rikkunud ohutusnõudeid. Ei teagi, kas on parem, et ma ei saa hetkel kuidagi koju või see, et seadus takistas võimalikku lennukatastroofi. Eks näis.
Lisaks teeb mulle nalja tõsiasi, et mul pole tagasisõiduks piletit. Nimelt sõidan kolmapäeval Stockholmi Ann-Christiinile külla aga mu tagasisõidu lend katkestati, sest Aviesi lennufirmalt võeti luba ära. Nad on korduvalt rikkunud ohutusnõudeid. Ei teagi, kas on parem, et ma ei saa hetkel kuidagi koju või see, et seadus takistas võimalikku lennukatastroofi. Eks näis.
Siin foto sellest, kui ma tänan lõpuks voodist välja olin roomanud ja end linna viisin. Õues on soe. 20 kraadi ja päike. Elu on lill. Päikeseprillid varjavad patja mu näos.
No comments:
Post a Comment