Möll ei lõppe. Alles algab!

Oi, oi, oi, oioioioi, oi!

Hullumaja. Olen sattunud kuhugi keerisesse, kust saan maha hüpata alles mõne aja pärast. Samas ei saa ma ka aga kindel olla, et Brüsselisse jõudes asjad raugevad või rahulikuma tempo võtavad. Minnes nüüd aga ajas tagasi...

Kevadel, kui ma tegin oma selle aasta esimese tripi tagasi Belgiasse, hakkasin endamisi peas kuduma mõtet, et küll oleks vinge sügisel sinna tööle minna. Istusin kohvikus ja uitasin Antwerpi ning Genti vahelt. Ma päris täpselt ei mäleta, kust see idee alguse sai aga järgmisel hetkel, olles esmaspäeval tagasi Eestis ja kontorilaua taga, võtsin lahti suvalised saidid, et uurida Brüsselis töötamise võimalusi. Kusjuures seesuguseid võimalusi, mis ei nõua prantsuse keele oskust.

Mina ja mu naiivne mõistus uskus, et see asi saab olema lihtne...

... ja kusjuures saigi olema lihtne.

Ausalt!

Ma kandideerisin esialgu suvalistesse kohtadesse, mis ei võtnud mult mingisugust tükki küljest. Paari päeva möödudes sain aru, et olen valinud vale (st teadmatusest tingitud) lähenemise ning võtsin ühendust Brüsselis töötava kauge tuttavaga. Ta viis mind kokku kellegi Edgaras Mascinskasega, kes (nagu need lõputud S-tähed nimede lõpus reedavad) on Baltimaadest pärit Brüsselis pesitsev kommunikatsioonispets. Noormees kirjutas mulle nimekirja lehekülgedest, kus peaksin nädalas korra silma peal hoidma ning sealsetele sobivatele kohtadele kandideerima. Nii ma ka tegin. Varasemalt olin talle saatnud ka oma CV, mille peale ta ütles, et mul on tubli resümee ning ta on kindel, et saan mõne aja möödudes soovitud töökoha.

Kandideerisin kaheksale võimalikule töö- ja praktikakohale, sh ka tasustamata positsioonidele (niisama enda rõõmuks). Kaheksast variandist jäi mulle kõige südamelähedasemaks Communication Officer internship, sest European Youth Forum maksab vägagi asjalikku tasu, korvates sealjuures Brüsseli-sisese transpordi- ja lõunatamiskulud. Ja nii ma jäin ootama, et igasugused konkursid lõppeksid ning minuga, jumal hoidku, keegigi ühendust võtaks.

Ja mis juhtus?

Esimeste seast helistati mulle sealt samast soovitud praktikakohast European Youth Forumist. See oli umbes midagi seesugust:

EYF: "Hello, Joanna! Are you free next Tuesday? Come to Brussels! We want to do an interview with you!"

Mina: "Euhmm... R U serious? Perhaps we could arrange a Skype call instead?"

EYF: "Yes! No! We'll pay for the accomodation and flight tickets, so no need for a Skype call!"

Mina: "Hell yeah! C U there!"

Ok. Reaalsuses polnud ma nii rebel aga põhimõtteliselt jah.

Minuga üheskoos lennutati kohale kuus kandidaati, kellest ühega ma peaaegu hotellis tuba jagasin, st lendasin tuppa sisse, kus keegi oli juba oma asjad istutanud aga teda ennast polnud ruumis. Spioonisin ringi ja tsekkasin piffi passi - Ungari. Mõne aja möödudes helises toas telefon, kus kohkunud neiu ütles mulle, et andis vale võtme. Õnneks sain siiski eraldi toa ja jätsin spionaaži sinna paika.

Lendasin kohale. Higistasin end närvidest lolliks. Pidasime maha super cooli tööintervjuu. Järgmisel päeval helistati ja öeldi, et ma olen lahe ja, et osutusin valituks. "Pane end valmis ja ole platsis 22. augustil!"

Sir, YES, sir!

Siiani ei usu, et asi nii lihtsalt läks. Lähed, teed ja saad! Et nagu... misasja? Ma lähengi Brüsselisse vä?

Aga ega siin mu möll ei lõppe. Alles algab.

Ja korraliku alguse andis sellele see, kui KURADIMA RASKE ON BRÜSSELISSE KODU LEIDA!!! Samas, taaskord, ei midagi ületamatut. Pigem on keeruline see, et tahtjaid on palju ning kui sind ei valita, siis ega keegi sulle ütle, et me ei valinud sind oma korterikaaslaseks. Rohkem nagu eiratakse ja valetatakse. Panin paar päeva tagasi juba PEAAEGU ühe korteriga lepingu purki aga siis kirjutas tütarlaps, kelle toa ma endale pidin saama, et tema töölepingut Brüsselis pikendati ning ta ei lähegi kuhugi. No ok. Ma siis ostan Jyskist telgi ja lähen Parc de Bruxelles'sse kämpama.

Täna selgub, kas minu eilne kõne potentsiaalsete korterikaaslastega läks õnneks. Kas ma saan endale lõpuks asjaliku kodu? Lootust on, sest kutt ütles, et meie vestlus oli üks un-awkwardimaid ever. WIN!

Ja lisaks sellele kammile, olen ma suutnud end tõmmata projekti, mis paneb mind taaskord imestama, kui raskeks teeb kellegi elu see, kui inimesed pole konkreetsed ning ei oska sulle vastata - ka negatiivse vastuse puhul on vastus väga olulise tähendusega. Ütle "ei" ja ma liigun edasi ega oota.

Nimelt on Balti Jaam juba pikemat aega remondis, et siis kevadel lüüa suure hurraaga uksed valla ning uhiuus, tutikas, mega vinge turukompleks avada. Teisele korrusele on plaanitud Eesti disainerite market, kus astub mängu minu projektijuhtimisoskus (mis on suhteliselt olematu ja kogenematu). Pean turule leidma 20 tuusa eestlast müüma oma tuusa loomingut. Nimekiri, keda läbi käin, on pikk ja täna on mul lootusetuse tunne, sest asi kipub minema pigem raba suunas. Hoiame pöidlad pihus, et asi ikkagi minu tervise huvides ülesmäge veereks (kui see füüsiliselt võimalik on).

Ja siis, selle möllu keskel, teen lõpparvet Buduaariga, et anda välja oma viimane ajakirja TEEN number (nuuks). Ei ole head ilma halvata ja on ju ilmselge, et ma ei saa jääda tööle siia, kui lähen tööle sinna. Oi, kuidas mulle on Buduaaris meeldinud. Meil on siin nii tore ja töö, mida teen, on maailma parim.

Loodetavasti kohtleb tulevik mind sama hästi, kui ta minevikus kohelnud on.

Uute tuulte terviseks!