Järgmise kolme kuu jooksul saan tähistada kahe väga olulise inimese üsnagi olulise tähendusega sünnipäeva. Nii Elisabeth kui Sandra toovad üle kümne aasta oma vanuse ette kahe asemel hoopis kolme.
Jah.
Nad jõuavad neljakümnendatesse.
Hiljuti lappasin fotoalbumeid, mis on läbi ime kõikide kolimiste ja seikluste käigus meiega jäänud. Ühelt paljude seast leidsin oma kleenukese ema, peas suuremast suurem lokkis parukas. Ta teadis väita, et oli antud pildil teel oma sünnipäevapeole - samuti just kolmekümneseks saanuna. Kommentaariks kõrvale jõudis info, et see oli tema elu ilusam aeg.
Mäletan, kuidas teismeeas kartsin toda numbrit. "Kolmkümmend! See on ju nii vana!". Iganenud kommete kohaselt peaksid selleks ajaks meie eludiplomit kaunistama vastloodud perekond, armas maja, mida saame nimetada koduks ning üsnagi sihikindel plaan sellest, mis saama peaks hakkama. Õnneks (või kahjuks) on aeg edasi liikunud ning seesugused saavutused pole enam esmatähtsad. Ja kui isegi on, siis need kaalub üle sihikindlus leida enda kõrvale keegi, kes on täpselt ideaalne ning kelle leidmine võibki võtta aega rohkem kui kolmkümmend aastat.
Ja tänapäeval seda latti juba alla ei lasta.
Lugesin mõni aeg tagasi läbi oma üheks lemmikuks kujunenud teose "Modern Romance". Raamatu autor Aziz Ansari on teada-tuntud stand-up comedian, ja ei möödunud lehte, kus minu näole poleks ilmunud totakat muiet, millest kasvas alatihti välja ka sujuv naerupahvakas.
Ta võttis oma teoses kokku igasuguse moodsa maailma kohtingu ja armastuse olemuse. Mis on muutunud kahekümne-kolmekümne aasta jooksul? Kuidas mõjutab meie silmarõõmuotsingut sotsiaalmeedia, kohtingusaidid- ja äpid (Tinder) ning see kõige tüütum, ent armastatum - sõnumineerimine (iu, kui kole sõna).
Müts maha, sest Aziz suutis luua raamatust tõelise uurimustöö, käies kohtumas vanema generatsiooniga vanadekodudes, noorema generatsiooniga konverentsidel, ja ta isegi tegi selgeks, kui märgatav vahe on kahel-kolmel kultuuril.
Aziz uuris kaheksakümneaastaselt vanaproualt, mis oli see, mis pani teda oma peikaga abielluma. Sealjuures paluti daamil kirjeldada, milline oli toona tema tulevane abikaasa. Tädi mõtles hetke ja vastuseks tuli seesugune ebamäärane mugav teadmine, et poiss oli vahva ning elas neiu kodule mõnusalt lähedal. A, ja tal oli kena naeratus.
Sealjuures palus Aziz kirjeldada neid samasid asju nüüd abiellunud paaril. Üks vastus oli midagi seesugust: "Mu kõhus lendasid liblikad, kui nägin teda sel õhtul tantsupõrandal tantsimas, valged kiharad lendamas, siia-sinna. Meie hommikud on justkui harmoonilised olemuslood, kust kaudu astun ellu parema iseendana. Ma ei suudaks iialgi ette kujutada oma elu ilma temata. Ta toob minus välja ainult hea ning motiveerib paremaks."
Ykes...
Ühesõnaga... igasugune 21. sajandi mugavus paneb meid vaatama kaugemale, võttes sealjuures hulganisti rohkem aega. See-eest tasub see aeg end ära, sest nagu näha, tulemuseks võib tõesti kujuneda, et sa ausõna leidsidki enda hingekaaslase. Selle pooliku poole, mille keegi kusagil kauges eeposloos ja legendis ära kaotas. Oli ju midagi seesugust, eks?
Ma ei tea neljakümnendatest midagi. Tean vaevalt kolmekümnendatestki. Olen siin leeril lennelnud kõigest kolm ja pool aastat. Küll aga julgen väita, et tegelikult pole kiiret. Ärme tee ühiskonnanormidest ega viltustest pilkudest välja, vaid võtame aega ning vaatame, mis meist õige saama hakkab.
Olen kuulnud, et tõeline enesearmastus jõuab meieni kolmekümnendate lõpus. Ja selle saabudes kujuneb lõpuks võimalikuks alustada teiste armastamisega.
Jääme ootele...
No comments:
Post a Comment