Olen vingete T-särkide usku. Seesuguste, mis ütlevad midagi ja seisavad mingisuguste väidete eest.
Mõni aeg tagasi leidsin Nasty Gal saidilt vintage pluusi, kus peal oli kirjas:
Eat shit. It's the future.
Paar aastat tagasi soetasin endale Hollandist valge särgi, millel seisis statement:
There's no way I was born to just pay bills and die.
Paar kuud tagasi ostsin endale Telliskivist kahe euro eest T-särgi ütlusega:
I am who I am!
Paar päeva tagasi jalutasin Brüsseli kesklinnas ja astusin sisse Grand Place'il asuvasse Hard Rock Cafesse selge mõttega, et ostan endale nende legendaarse T-särgi (just selle, millele on melanhoolse tähendusega kirjutatud "Brussels").
Mõeldud, tehtud!
Kuna baar-poes riietuskabiine polnud, siis tõmbasin ennast seal samas korraks alasti, et särki proovida. Selle käigus saime poemüüjaga naljatades jutule ning tuli välja, et Brüsseli ühe kõige kuulsama ja mainekama asutuse juhtaja on eestlane.
Eestlane. Jälle see eestlane. Ja jälle on ta välismaal kellegi ülemus. Aastasadu alluvuses ja okupatsiooni all kannatanud ning nüüd siis niiviisi...
Minu ülemus on samuti eestlane. Allan Päll. Meeletult südikas ja tark mees, kelle vanuseks tean pakkuda midagi kolmekümne kanti. Ta on stiilne, lahe aga sealjuures konkreetne ning aus. Teda austatakse meie rahvusvahelises kollektiivis ja kui eile potsatas postkasti kiri, et nõukogu on otsustanud Allani mandaati mitte pikendada, läks kontoris tulisteks vaidlusteks ning omavahelised vestlused lendasid justkui võluväel debattideni.
Ma ei saanud alguses essugi aru, kui kuulsin köögis temperamentse Alfonso solvunud häält, kirudes hingepõhjani nõukogu. Esimest korda tundsin ära vandumist ning valju häält, mida muidu meie äärmiselt soliidses töökeskkonnas ei kuule. Olin segaduses.
Kes ei tea, siis meie organisatsiooni juhib nõukogu, kuhu kuulub 11 liiget. Nad tulevad aegajalt kokku ning poliitikutele kohaselt suurt peale rääkimise midagi ei tee. Aga mis siin parata, see on demokraatia ning see toimib. Igatahes otsustas nõukogu, et Allan pole sobiv juht ja talle anti sellest kusagil pimedas koridoris kahe lausega teada. Suhteliselt inetu ja ebaprofessionaalne.
Selle kõige peale lõi meie kolmekümneliikmeline meeskond end põlema. Kontoris on Allan hinnas, austatud ning tema tiimijuhtimismeetodid on top notch. Nõukogus mängis otsuste tegemise juures aga rolli mingisugune poliitiliste vaadete segane kooskõla... või sedasi spekuleeritakse.
Täna ronisime kõik kokku, et juhtunust rääkida. Allan avaldas, mida tema tunneb ja asjadest arvab, seda kõike ülimalt professionaalse lähenemisega, ning terve meeskond raputas kurvastusest päid, otsustades ühise pöördumise kasuks nõukogu suunas, nõudes selgitust ning andes teada, et Allan on parim võimalik ülemus ning tema "vallandamine" oleks suur viga.
Istusin tollel miitingul ja ega ma ise suurt midagi kaasa rääkida ei osanud. See-eest sain hoolikalt kuulata teisi, kes jutustasid asjadest ülivõrdes. Jälgisin Allanit ja mõtlesin, mida ta võib tunda?
Ilmselgelt oled sa teinud kaks aastat oma tööd igas mõttes õigesti, kui mainitud olukordades toetab sinu kolmekümneliikmeline meeskond sind luuni välja, riskides mingil tasandil ka enda töökohtadega.
Ma vaatan olukorda alt üles ning antud hetkel on ainus, mida teha saan, võtta eeskuju meie tublist eestlasest Allanist. Me teeme igapäevaselt head ning võitleme juustuselt öelduna parema tuleviku nimel. Allan on selle kõige vedaja. Eestlane on ühe mainekama organisatsiooni juhiks. Mida see ütleb meie kohta?
Öelgu, mis need nõukoguliikmed ütlevad... meis, eestlastes, on peidus mingisugune ülim südikus, teotahe ja töövõime. Näen ja kuulen sellest iga jumala päev. Me võime olla omaettehoidvad ja külmad, aga kui selle kaalub üle ausus ning professionaalsus, siis las see olgu.
On uhke olla eestlane.
Teie terviseks, mu armsad eestlased!
No comments:
Post a Comment