Kuidas me avame vitriinkapiukse ilma, et sellele toetunud taldrikud lendaksid kildudeks maha?

Täna kolm kuud tagasi hakkasin ma suhtlema puhtjuhuslikult ühe üsnagi kõrge kaliibriga. Mäletan, et oli pühapäev ning järgmisel päeval tuli mul astuda tundmatusse ehk avada uks oma esimese tööpäeva ees. Kui ma ei eksi, siis kannatas tema tol hetkel aga korraliku pohmelli varjus. Ja siis me seal olime - aeglasel pühapäeval, oma kodudes, mina ühelpool telefoniekraani ning tema teiselpool.

Mul on tavapärasest rohkem aega inimesi ning situatsioone analüüsida. Võibolla isegi lõputult. Vahel, kui ma koristan meie Tupperware sahtlit, pesen WC-potti ja lapin kokku kellegi teise sokke, leian end mõtlemast: "Joanna, kas sul on liiga palju aega?". Liiga palju aega teha toimetusi, mida teistel justkui pole aega teha. Kas ma raiskan oma aega seda siin tehes? Kas mul on ehk liiga palju aega mõelda, ja sealjuures ülemõelda? Kas ma peaksin selle ajaga midagi muud peale hakkama?

Minu suurimaks nuhtluseks on kujunenud tarkus varjata oma vaateid ja arvamusi üldsuse eest. Ma ei taha kahjustada oma strateegiat, ja veel vähem tahan end teha haavatavaks kellegi ees, kes võib hiljem neid teadmisi jumalt ära kasutada. Ja ehk isegi nende samade teadmistega mulle näkku laksata. Ja siinkohal räägin ma tunnetest. 

"Tere, olen Joanna - doktorikraadiga professionaal tunnete varjamises."

Sealjuures on minu mõttemaailm kummaline segu külmast praktilisest kaalutlusest ja vahel ulmelisest tasakaalutusest. Ma ei näita üles emotsioone. Ma ei taha jagada seda, mida tollest inimesest, kellega parasjagu suhtlen, tegelikkuses arvan. Seda juhul, kui ta mulle piiritult meeldib.

Sattusin temaga ühele lainele, olles võluväel lummatud. Paar lauset ja me ei jäänud enam vait. Mina olin sõltuvuses, ja seda oli ka tema.

Jagasime oma päevakava, elulugu, tulevikuvaateid, veidraid unistusi ning läbielamisi. Kõige seas olime üsnapea veendunud, et oleme teineteise hingesugulased. Meie vestlus ei katkenud. Ja kui ka katkes, siis tol hetkel oli mul täiesti kama kaks ise initsiatiivi näidata, talle esimesena kirjutades. Ta kutsus mind endaga festivalile, Netsky tuuribussi, aastavahetuseks Kapilinna, veebruaris Skandinaaviasse matkama. Ta inspireeris mind tegema asju, mida tema, kui inimene, kes mind tegelikkuses ei tea, teadis öelda, et olen andekas tegema. 

Ja vice versa.

Teiste seas soovitasin tal lugeda Modern Romance raamatut. Ja seda ta ka tegi.

Ta väitis, et tean temast rohkem, kui kõik inimesed kokku. Meie pisike iMessage sotsiaalruum oli justkui humoorikas ja äärmiselt veidra kontseptsiooniga elulooraamat. 

Kõige seas tuli välja, et ta oli hiljuti oma "südame murdnud". Ja kui ta sellest mulle jutustas, tekkis mul tobe hirm. 

Ta rääkis tollest neiust ülivõrdes. Ütles, et keegi teine pole teda kolmekümne aasta jooksul seesuguselt tundma pannud. Ja siis ma tardusin. Öäkkk... Olin jõudnud sinna etappi, kus teadsin, kuidas too tüüp meeldib mulle piisavalt, et oma vast kirjutatud jutuga mind rivist välja lüüa.

Fakk. Fakk. Fakk.

Ja siis juhtus, mis ikka juhtub. Ühel hetkel hakkad sa hoolima. Ja kui sa hakkad hoolima, hakkad sa ka ülemõtlema. Hakkad mõtlema, mis saab siis, kui... 

Fakk. Fakk. Fakk.

Ja ma ei kirjutanud talle enam. Ja tema ei kirjutanud mulle ka.

Tervelt kaks ja pool nädalat valitses meie iMessage pühakojas haudvaikus. 

Aamen. 

Asja tegi minu jaoks kergeks tõsiasi, et olin tema kutseid "kohtingutele" eiranud. Ja hästi tegin. Sest antud paus meie suhtluses kulges minu jaoks vaikselt - just tänu sellele! Ma olin teinud head tööd oma piiride kaitsmises. "Tubli töö, Joanna, sa oled emotsioonitu!"

Olin olukorraga leppinud, et enam ei saa ma jagada kellegagi oma supi keetmise rituaale, halada kellelegi, kui kuradi külm mul toas on ning kuulata kedagi, kes räägib mulle idiootseid lugusid oma pöörasest elust. 

All is good. All is fine.

Ja siis ma ärkan ühel tööpäeval üles. Ja ta on kirjutanud mulle. Fakk!

MIKS?

Ära kirjuta mulle! Ma ei taha sinuga tegemist teha! Mis siis, et sa oled suurema tõenäosusega minu spirit animal ja mul on äärmiselt veider õhtuti magama jääda, kui sa mulle kirjutanud pole. Mis siis, et sa oskad öelda täpselt õigeid asju täpselt õigel ajal. Ja mis siis, et sa oled arvatavasti täpselt selline inimene, kellest ma vaimusilmas mõelnud olen, et "Vohhh, kui seesugune kutt mu ellu tuleks, vot siis oleks lahe!"

Hakkasime jälle rääkima. Pausideta.

"Glad you started giving a fuck about us again," kirjutas ta.

Mina? Ma olen koguaeg selle asja sees olnud ja seda hinnanud.

Aga ega tema ju ei tea seda, mäletad? Ma olen emotsioonitu.

Nädal-kaks tagasi viskas ta meie vestlusesse sisse läbinähtava aga pealtnäha hästi peidetud kutse õhtusöögile. Lähme sööma! Mina ja tema... ja tema sõbrast restoraniomanik? Kõik me kolmekesi?!

Oot, misasja? Et ma saan temaga kokku, aga ta toob kaasa oma sõbra? Või mis värk... misasja?

Ma ei saanud enam ta kutseid eirata. Kaua ma ikka teda pikalt saadan? Olin seda juba pea, et kolm kuud teinud. Kolm kuud olin ma edasi lükanud midagi, mida ma teadsin, et ei saa edasi lükata igavesti. Rääkimata faktist, et ei tahtnud temaga jagada oma Instagrami kasutajat ega perenime, kui ta mind festivalil nimekirja tahtis panna. Olin hoidnud võimalikult kauget distantsi kellegagi, kellega suhtlesin rohkem, kui kellegi teisega...

Seega võtsin vastu otsuse minna mingisuguse väga veidra kontseptsiooniga "deidile".

Ja see oli nii lahe! Ta sõber oli vahva, tema vahva ja mina tundsin end õhtuläbi vahvalt ning särasin õnnest. Veini voolas lõputult, laud oli kaetud suurepärase toiduga ja tundsin, kuidas mu näost lendas sädemeid. Paiskas siia ja sinna. Iga natukese aja tagant viskas sõber vestlusesse sisse lauseid stiilis "me räägime sinust koguaeg" või "ta ütles mulle, et sa oled naljakas, ja sa oledki naljakas!", ja tema omakorda "Joanna teab juba seda lugu, ma olen talle sellest rääkinud!".

Meie õhtu kujunes tobedalt naljakaks, ja sellele täna mõeldes... tuleb mul muie näole.

Järgmisel hommikul otsustasime pidžaamapeo kasuks. Olime voodis kella üheni päeval. Bravo, Joanna, bravo! Tavaliselt olen ma kell 8.00 püsti ja valmis koju jooksma. Aga tol hetkel nautisin ma igat sekundit. Kuni mulle lõi piksenoolena pähe räige hirm kõige ees. 

"Äkki ma ei meeldi talle enam?" "Äkki ma ei näe teda enam?" "Äkki ta tahab minuga lihtsalt sõber olla?" "Äkki ta on kõigiga selline?" "Äkki ta tahab, et ma koju läheksin?"

"ÄKKKIIIIIIII...!"

Kui ta läks mulle kööki smuutit valmistama, otsustasin voodist püsti karata. Panin end riidesse ning istusin elutoas diivanile maha. Mu suust ei tulnud mitte ühtegi sõna. Ma lihtsalt olin seal ja passisin teda. Ta oli omas lahedas elemendis, ja ma ei osanud isegi talle enam vastata. Hirm oli mind teinud emotsioonituks ning tuimaks. Üheskoos selle tuuma-veinipohmelliga.

Ta pakkus välja, et võib mind koju visata. Noogutasin. 

Läksin koju. Panin vannivee jooksma. Viskasin end sinna pikali. Ja tahtsin karjuda ja nutta ja ennast haletseda. Ja mille pärast? 

Hirm haiget saamise ees.

Haiglane hirm.

Hirm, mis on sõna otses mõttes halvav.

Selles see probleem peitubki. 

See võib olla pseudoprobleem. Ja arvatavasti ongi. Aga see probleem on mu mõtetega jauranud eelmainitud laupäevahommikust saati.

Kui ma seal vannivees küpsesin, lootsin, et ta ei kirjuta mulle enam. Olin eelnevalt suheldes maininud, kuidas mulle meeldib konkreetsus. Uskusin, et ta mäletab seda ja jätab selle huvi puudumisel sinna paika. Lootsin, et ta ei hakka asja keeruliseks ajama. Lootsin, et kui ta ei kirjuta mulle enam, saan selle asja kiiruga maha matta.

Aga ta kirjutas. Ja kirjutas veel. Ja mida rohkem ta kirjutas, seda rohkem ma segadusse läksin.

"You're thinking that I'm being confusing, while nothing changed," kirjutas ta.

Nothing changed?

Ma ei suuda temaga enam normaalselt suhelda. Mulle tundub, et tema sõnumid on teistsugused. Tema sõnumid on külmad ja napisõnalised - olgugi, et ta kirjutab mulle esimesena. Aga ma ei tea öelda, mis on selle põhjuseks.

Kas ta tõesti on nii hea, et isegi, kui ta ei hooli, siis hoiab sümpaatiast endiselt ühendust? Sest kui see teooria vastab tõele, siis on ta lihtsalt õel, tekitades minus valesid ootuseid. Nii ei tohi teha!

Seega mul on paar varianti.

A. Ma võin olukorda eirata. Kui ta minuga suhtleb, vastan, ent lülitan end sellest jurast välja.

B. Ma võin olukorra pärast muretseda ja endapoolt asja siluda. 

Olen teinud nii üht kui teist.

Ja tänaseks olen ma löönud käega. Jalaga. Peaga. Mõtete ja nabaga. Kõigega, millega lüüa saab, näitamaks välja, kui kama mul on. 

Ja naljakas on see, et tegelikkuses mul pole ju kama.

Ma tahan, et mul oleks kama, et ma ei peaks haiget saama. 

Nii lihtne see ongi.

Ma küsin: "Kuidas me avame vitriinkapiukse ilma, et sellele toetunud taldrikud lendaksid kildudeks maha?"