Kes naerab viimasena, naerab paremini, ja praegu naerab Eesti kliima meie üle au ja täie valjusega. Brüsseli kuumalaine on asendunud sügisega. Vihma sajab, temperatuur on pigem jahedapoolne ning õuest vaatab vastu seesugune harjukeskmine, paks ja raske hall.
Möödunud nädalavahetusel, kui härra Tõnis meile külla lendas, tegime ühe ja poole päevaga kiired sammud Brüsseli vahel, et haarata enam-vähem kõike, mida see pakkuda suudab. Selleks ajaks oli end linna paigutanud Brussels Summer Festival, kaheks nädalaks uksed avanud kuningapalee ning tänapäeva sotsiaalmaailmast inspireerituna avanud näituse MiMa.
Kui sa guugeldad näiteks nimesid Joan Cornella, Jean Jullien või Brecht Evens, siis saad enam-vähem aimu, mida nimetatud näitus endast kujutas. Kohati oli kunstil nähtud äratundmisrõõm mõlemapoolne. Näiteks see siin, allpool...
Kusjuures me vaidlesime selle üle, kas ja kuidas Brecht Evens oma loominguga inimesi mõjutab. Kas ta siis on ikkagi ennast täis meister, kes loeb end teistest paremaks või ta lihtsalt viib tähelepanu millelegi, siiralt ja peale surumata?
Igatahes oli me nädalavahetus täis kõike, mida üks endast igati meeldejääv nädalavahetus täis peaks olema. Kaasaarvatult muidugi René Magritte loomingut, meeletult palju kõndimist, paari kohvipausi, uduvihma, maailma parimat pain au chocolat saia, ja veits naermist kah kõigele kampa.
Septembrini, dementne Tinis!
No comments:
Post a Comment