Täna hommikul, kui ma valmistasin ette meie rituaalselt koomilist sooja sidrunivett, kerkis mu näole muie.
Esiteks on Tõnis selle rituaali ajanud koomiliselt naljakaks. Igal hommikul, kui ajan teda pea, et kaikaga taga, et ta esimese asjana suurel kiirel tolle meeletult happelise, ent tervisele no nii asjaliku joogi sisse ajaks, ei suuda ta naeru tagasi hoida.
Teiseks tundsin ma end sidrunis ära, kui poolt mahla tassi pigistasin. "See olen ju mina! Emotsioonidest ja energiast tühjaks pigistatud sidrun."
Olen Eestis tagasi olnud nüüdseks pea, et kuu aga see, et ma töötu olen, ei märgi kohe ära seda, et ma siin suuremat sorti puhkuselist elu elaksin. Ei-ei. Hommikul ärkan vara ja õhtul uinun hilja. Päev on täis mürgeldamist.
Täna esimest korda vajutasin telefoni hääletule, et lõunal uinak teha. Ärgates oli seal sõnum neljalt inimeselt, kellel kõigil oli mingi soov. Usud sa? Pidevalt tahab keegi minust midagi ja mina ei taha nendele "ei" öelda. Kahju on. Ja nii ma siis sõidangi suuremal kiirusel ühest linnaotsast teise, ning loodan, et kõigil on naeratused näol ning positiivne noot hinges.
Aga see selleks... eesmärk on üllas ja leida tuleb tasakaal.
Seni aga jagan pilte meie päikselisest nädalavahetusest Kolgas või Ristikheina veel soojal (suve)terrassil või metsas peaaegu seenel või niisama Soomes kohvi ostmas (Nespresso ja selle laadne toode on Eestis defitsiit omaette).
Meril ja Ann
No comments:
Post a Comment