Hommikul, kompides poolunisena voodis patjade ja tekkide vahel, et taasleida sealt kusagilt enda telefon, jõudis mulle silmade ette fakt, et täna on esimene november.
Esimene november. Mind ümbritsevad kastid ja avatud kohvrid, mida koormavad segamini riidekuhjad. Vahet ju ei ole - olen kuid kohvrist elanud. Aga nüüd elab kohvrist ka Tõnis. Väljas on valge aga toas on soe. Lumi meid ei heiduta. Ei heiduta ka totaalne kaos ning eilne take-away sushi jäänuk ajutisel söögilaual. Veel enam - tähistame elu šampanja saatel.
Nädal tagasi langes meile kaela teise korruse korterist veeuputus. Kadriorus me edasi elada ei saanud, sest niiskus oli jõudnud elektriteedesse. Kolisime ajutiselt vanemate juurde. Nädal hiljem selgus, et meie uus ajutine tulevane üürikorter ei saa siiski meie uueks ajutiseks tulevaseks üürikorteriks. Kolisime Kadriorgu tagasi, et siis sealt kohe-kohe uuesti välja kolida, sest kapitaalremont tikub peale. Kiskusime uuesti välja pakitud kastidest kohvitassid ja tikutopsid, et siis elamispinna otsimist pisut sooja joogi ning küünla lõhnaga elavndada.
Ja nii on. Väljas on lumi ja kalendris esimene november. Aastalõpp pole kunagi olnud nii kaootiliselt põnev ja paljulubav. Nii häirivalt põnev. Õhus on armastust ning tulevik näib päris ere, aga enne veel peab hingerahu mõneks ajaks pingile panema, et siis asjaajamised hoogsalt ära ajada.
Eks ma ju teadsin, kui Brüsselist Tallinnasse kolisin, et midagi sellist hakkab toimuma. Mind ei häiri selle juures mitte miski... Tean, et kõik liigub suurte asjade suunas.
Jõudu meile. Oh, küll seda jõudu on vaja.
Seni ilusaid pilte me kaunist nädalavahetusest.
(Vihula ja Põhjaka ja Vanamõisa mõisad)
No comments:
Post a Comment