Nädalavahetusel õnnestus pääseda kaheks päevaks kodunt, eemale Tabasalust, internetist ning isiklikusthügeenist ... Just seepärast ei teinud ma vahet, kas lähen Sillamäele, Narva, Tapale või Kanepisse. Peaasi, et eemale. Kuigi ma eeltoodud nimekirjast kusagile ei sattunud, õnnestus mu minna Võrru, metsa.
Sõitsime reede kell
12 minema. Pea oli mul paks otsas, sest noh - öösel olin .. hmm, üllatus, üllatus - polnudki maganud. Tee peal sai mul muidugi telefon tühjaks ja mussi kuulata ei saanud. Pidin leppima sellega, et kuulen ülejäänud reisi kahe naise vestlust teemal seened ja seenesoust. Õnneks oli mul kaasas Ann , jei ! Alguses arvasin üldse, et lähme Tartu aga, kui ma ehmatusega üles ärkasin Võrus, siis olin enam, kui kindel, et Tartu jääb ära. Täiesti lõpp, kui võimas loodus seal on. Olin ära unustanud. Tahtsin koguaeg autost välja hüppata ja jalgsi edasi minna. Kõige ebanormaalsem oli see, et linnuparved lendasid meist pidevalt üle, kuulutades, et ajõu - suvi on läbi ! Minge kooli, raibed! Õnnetuseks me pilte eriti ei teinud. Ei tea, kas asi oli selles, et me ei näinud just kõige meeldivamad välja või... kes teab.Kui me Rõuge, oma majutuskohta, jõudsime, avastasime eest esivanemate poolt pärandatud nelja hoonelise talu. Võimalik, et seal oli veel maju, aga mu
silmad lihtsalt ei võtnud neid. Õhtu veetsime grillides, sääski rajult tappes ning pm. süües. Ma sain tegelikult palju teada aga nad rääkisid koguaeg surmast. Masendav. Riina jutustas, kuidas seina sees naiste hääli kuulis ning Tiia ütles lihtsalt midagi taolist : ,, Kui üks inimene ennast üles poob, siis poovad ka kõik teised ennast üles! '' Kõige tipuks olevat seal samas talus ennast üles poonud perepojad. LAHE ! Lahe eriti siis, kui me pidime Annuga väljas ööbima . Meil oli valida kas telgi või auto vahel. Ilmselgelt valisime auto . Võimalik, et see polnud päris õige otsus aga mul jumala kama ! Kui olime autosse endale n.ö "pesakese" ära teinud, siis ei julgenud kumbki tuld kustu panna. Antud olude sunnil, kuulasime ühte laulu, sest Annul polnud telefonis muid laule. Me lihtsalt naersime nii hullult, et lõpuks ei teinud ma vahet, mille üle ma naeran. Minu puhul oli arvatavasti selles süüdi üleväsimus, Annu kohta ei oska ma midagi öelda. Magama saime jääda alles siis, kui julguse kokku võtsime ning tule kustu panime. See oli nii õudne. Ümber meid olid ainult aknad ja aknad. Pimedus ja mustad augud. Seda teadmist, et õudne on olla, suurendas veelgi teadmine, et lähima viie kilomeetri raadiuses ei leidu ühtki majapidamist. Kella kaheks oli mul jumala pohh, kas tuleb mingi mees saega või mitte. Minu peas käis mõte magama jäämisest . Eriti, kui polnud seda teinud üle 30 tunni. Hommikul avastasin ennast tagapingilt. Ilmselt olin öösel eest sinna roomanud. EI, aga jah... kondid polnud üldse valusad.
Padjanäod peas, jalutasime sööma ja siis sõitsime ligi sada kilomeetrit, et minna laadale ? :D Ei, tore oli. Seal müüdi hästi palju lehmakomme. Inimesed pöörasid meie peale päid. Mina isiklikult arvasin, et nad teevad, sest nägime kohutavad välja. Riina aga ütles, et maal elav inimene tunneb linlase kohe ära. ÜLI UHKE OLI OLLA ! TOHUTULT ! (mitte)
Õhtul, kui Rõuge tagasi jõudsime, lugesime Annuga tunde, et koju jõuda. Pole kunagi ennast nii rõvedalt tundnud. Kell kümme õhtul hakkasime sõitma ning kella kolmeks olin ilusasti , kuid jube räpaselt, kodus :) Tagantjärgi ütlen vaid seda, et olen rahul. Isegi, kui magada oli valus, riided seljas mustad, kõht tühi ning meel masenduses.
Järgmine aasta, kui Annu load saab, lähme sinna tagasi.
Täpipealt samasse kohta ning teeme täpipealt samu asju. Kui kellegi jaoks kõlas see jutt ahvatlevalt (probably not), siis andke teada. Võtame teid ka kaasa ... :D
No comments:
Post a Comment