Neljapäeva õhtul, kui magama hakkasin jääma, kargas mulle pähe mõte. Nii lihtsalt see käiski - põmm , ja sain teada, mida ma teha tõsiselt tahan. Mõistsin, et pean minema kutsekooli õmblemist õppima. Tookord, kui ma voodis lebasin, olin kindel, et teen seda järgmisest aastast, pärast kümnendat, sest hetke seisuga olen ilmselgelt hilja peale jäänud, aga kui mu ema selle mõtte peale nii pöördesse läks, siis avastasin, et tahan sellega kohe tegeleda. Täiskasvanud inimesed räägivad kõik, et 100 korda targem on midagi kindlat õppida, kui passida põhikoolis füüsikat ja matemaatikat nühkides. Täna ärgates, rääkis mu ema ikka veel, et kui hea mõte see on ning, et ma pean seda kindlasti uurima. Nii ma siis läksingi arvuti taha, kus tabas mind karm reaalsus - õppetöö rätsepa/stilisti erialas kestab kolm aastat ning sisseastumised lõppesid 5. augustil. Ega ma eriti ei imestanud ka, et olen hilja peale jäänud, aga nüüd tunnen end nii äksi täis olevat. See on alati nii, et inimesed tahavad just seda kõige rohkem, mida neil ei ole võimalik saada.
Arutasin emaga, mõtlesime ning ta käis välja mõtte, et ma võin selle aasta koolis ju vahele jätta. Võib-olla lähen tööle või ... ma ei teaaaaaaaaaaaaa!?!?!!!! Ma ei taha minna Tabasallu. See on lihtsalt niii vastu tahtmist mulle praegu. Ma tunnen, et mul pole mõtet raisata oma elust aastaid mingi mõttetu gümnaasiumi peale. Eks näis, ema ütles, et me läheksime esmaspäeval sinna kohapeale rääkima, kuigi usun, et sealt midagi uut mulle ei öelda. Ma lihtsalt hakkan neile igapäev helistama, et ehk on keegi alt ära hüpanud või koolist välja visatud ... ühe inimese õnnetus, on teise inimese õnn.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment