Oletame, et ma istun praegu, kell 10.37, Tiskre rannas. Oletame, et ma olen siin ihuüksi ning kõndisin läbi jääkülma vee, et siia pääseda. Teeme nii, et ma olen jubeee spontaanne ja tulin siia niimuuseas. Nüüd, ilma naljata, võin öelda, et tunnen ennast täitsa rahulikult. Veidi jahe, mõnusalt soe, pea käib veits ringi, inimtühi – nagu raamatus. Meenutab natuke öid Rodanthes, kui välja arvata fakt, et seal oli mängus Richard Gere. Ümberringi inimesed unistavad elama minemisest välismaale, kuid ei märka üht, et mitte kusagil mujal, et ole nii vägevat randa, kui meil siin samas.

Mul käib eilsest ikka veel pea ringi. Võib-olla tuleneb see sellest, et ma olen kolm tundi maganud. Ma ei saa ju midagi teha, kui mu ema tuleb hommikul töölt ja tahab ennast välja puhata. Kell on alles nii vähe, et isegi Lucca pole lahti, rääkimata Annust, kes arvatavasti Maurise pool alles iluund magab :/ Täna hommikul, kui ma Kariti poolt koju tulin ja mäelt alla hakkasin kõndima, siis oli linna kohal roosa tõusev päike. Täiesti ebanormaalne, kuidas eilne käest ära läks. Ma ei jõua ära halada, kui piinlik mul on. See on juba minu viga, ma ei suuda mitte üle mõelda. Õhtul, kui ma Kariti poole läksin, olin kindel, et lähen kella ühe-kaheteist ajal koju, kuuuuuiiiid... asjad kiskusid teistmoodi minema. Nii hea oli seal Daisyt näha, keda see suvi ainult ühe korra Pärnus näinud olen. Ka Daisyl polnud plaanis juua. Lõppkokkuvõttes lõpetasime ikka mõlemad mulli?vannis - hea, et mitte paljalt. Daisy ei jõudnud ära korrata, et ta pole mind kunagi sellisena näinud. Täna hommikul avastasin oma telefoniregistrist Martin Mindfucker'i, kes oli mulle helistanud. Ei tea mina, miks selline nimi ja miks kurat tal nüüdsest mu number on. Mida ma aga mäletan, on see, et sellel samal mindfucker martinil oli iphone, millest leidsin pefect lie laul. Õhtu jooksul hakkas mul korra ikka paha ka. Batuudil hüppamine purjus olekus ei ole hea mõte. Hiljem leidsin ennast Daisy vannitoast, kus viimane aina midagi robertist rääkis ( robert väikesealgustähega). Loodetavasti ei ole Karit meie peale vihane, et vannituba oli vett täis ning vannivaht otsas. Nii lahe oli näha inimesi, kellega koos olen kauakaua koolis käinud, kuid sellest aastast enam seda ei tee. Kristjan on lihtsalt m*nn. Ma ei mäleta, mis probleem meil tekkis, aga ma mäletan oma reageerimist. Nii naljakas oli see, kuidas ma pidevalt oma äraminemisaega edasi lükkasin. Küll kahe pealt kolmele ning kolmelt viiele. Õhtu lõppes aga kolme tunnise psühholoogi ringiga. Mäletan, et rääkisin Priiduga kõgest – millest aga ? Seda ei mäleta .. Koju jõudes, ütles õde, et kui ta mulle kahe aeg helistas, siis olin talle vastanud, et hakkan liikuma. Kell kaks või kell kuus – ega sel suurt vahet pole. Nii naljakalt, kui see ka ei kõla, aga Joanna oli eile ... mäluaugus.