Inimesed on erinevad. Nad väljendavad oma emotsioone erinevatel viisidel. Mõni kukub nutma, teine läheb jooksma, kolmas kirjutab blogi. Mina ei tee neist kolmest kumbagi. Tavaliselt otsin inimese, kellele saan rääkida, kui närvi mind üks või teine asi ajab. Enamast ei leia ma kunagi seda õiget . Viga on ilmselgelt minus, sest ma ei oska, ei taha, ei usalda ning arvatavasti kardan oma tunnetest rääkida. Pikemat aega igatsen oma tuba. See oli lihtsalt parim koht maailmas. Nüüd on rohkem kui aasta möödas, mil ma viimati seal magasin. Ma ei mäleta, millal ma nii hästi oleksin maganud, kui oma toas. See on kirjeldamatu. Selles toas oli kõik perfektne - valgus, värvid, feng shui ja muu pask. Ja mis kõige parem ? Ma sain olla seal üksinda. Varem ei sallinud ma absoluutselt oma maja. Sügiseti juhtun sinna, sest seal kasvavad maailma parimad õunad. Juhul, kui päike paistab, on seal lihtsalt nii maaliliselt ilus, et paha hakkab. Kunagi saan rikkaks ja ostan selle koha uuesti ära ning teen korda. Hetkel olen aga nii sitas olukorras, et elan oma ema ja õega ühetoalises korteris. Muidu saan nendega hästi läbi, aga nad hoiavad alati kokku ning kui mingi asi on jamasti, siis olen selles mina süüdi. Varem oli isa see, kes oli minu poolt. Nüüd pole teda ka . Ühesõnaga - tahan oma maja, oma kodu, oma tuba, oma elu, oma tahtmist ja üksi olemist. Ma vajan üksi olemist, tõsiselt ka ! Natuke on veel jäänud. Varsti olen piisavalt vana, et tegutseda omapäi.