Mitte, et mulle laupäevad ei meeldiks, aga mõnikord need kipuvad olema jube rutiinnsed. Muidu nädalavahetus on ju hea. Ei pea õppima, koolis käima, vara ärkama ning enamasti võib teha, mida ise tahad. Juhul, kui sa reede õhtul oled kusagil peo peal käinud, siis on just laupäeva hommikud need, mis nõuavad kella kaheni päeval voodis lebamist. Täna ei ole mingi erand. Eile käisin sünnipäeval ning jõudsin kell viis hommikul koju. Minu õnneks, pole mul kedagi täna kodus, seega saan rahulikult voodis lebada ning teha mitte kui midagi. Väljaarvata üks väike ebameeldiv pisiasi - olen nii haige, et pole nii haige olnud 20 aastat. Palavik, nohu, kurk on valus, nõrkus, pea valutab ja veel sada jama. Võibolla on asi selles, et ma pole just tihti haige aga mulle meeldib haige olla. Või noh, mitte haige olla aga siis ei pea koolis käima ja saab kodus passida. Mulle meeldib ilgelt kodus tühja panna. Ma olen just nimelt seda tüüpi inimene, kellele meeldib tunde surnuks lüüa, ilma, et peaks midagi tarka tegema. Ja kõigele lisaks, ma saan oma blogi kirjutada ning lemmikumast lemmikumat raamatut lugeda. Eilne õhtu oli minu jaoks liiga raske, sest ärkasin kell kuus hommikul üles ning kui sa oled peol täiesti kaine, siis ei suuda isegi kõige kõvemad tüübid kella viieni hommikul üleval olla. Seega tegin vahepeal paar nap'i. Pidu oli iseenesest vist isegi normaalne. Ei tea. Igatahes, helistage mulle ning tulge külla !

with sickness and in health,
Joanna