saatus.

Arvatavasti pinevamad blogi lugejad juba teavad, et olen põhjalikult juba mitu nädalat oidipus'i lugenud. Täna oli koolis selle vastamine. Eile ma ettevalmistusi ei teinud, sest olin kindel, et mina vastama ei lähe. Kuulsin juba paralleelklassilt, et tunnis jõuab niikuinii ainult kaks õpilast vastata. Täna, enne tunni algust, avastasin, et tahan vastamisega ikka ühele poole saada ning tegin kähku ettevalmistused ära. Sain vastama kümme minutit enne tunni lõppu, sest olime järjekordselt Kaideriga 30 minutit elu pisiasjadest rääkinud. Kui olin peaaegu, et ära vastanud, küsis Kaider mu käest kas usun saatusesse ? Arvatavasti oli asi närvis, aga vastasin, et ei usu. Hiljem avastasin, et asi on vastupidine, ma ju usun saatusesse ! Peale esimest küsimust, tuli kohe teine - mis asi on saatus ? Olgem ausad - mitte keegi ei oska sellele küsimusele vastata. Kaider päris mu käest, et kes on saatuse meile ettekirjutanud ? Mina ei tea. Ei hakka kunagi teadma aga ütlen, et usun sellesse. Tundide lõppedeski mõtlesin selle üle ning jõudsin arusaamisele, et saatus on organisimi ettekirjutatud elukäik, mille on määranud universum. WTF ? :D Nii palju siis oidipusist. Verepilastusest sujuvalt saatusesse.
Nädalavahetusel kell 8 sõitsime klassiga Lõuna-Eestissse. Käisime Taevaskojas, Piusas ja siis VÕRUS ! TARTUS ! Kaubamajas kaaa! Nalja sai palju. Ei oska seda kõike siia kirja panna.