Oeh, milline suur suveigatsuse laine mind tabada suutis. Küllap on kõiges süüdi Priit, kellega laupäeval Pärnusse sõitsime. Sealne maakodu on lihtsalt kirjeldamatu. Nii palju idülli leida ühest kohast on peaaegu, et võimatu. Oleks mul vaid peegelkaamera. Pildistaksin ennast lolliks. Ligikaudu kümme meetrit majast võib leida ranna. Ja mitte ainult rand... see on ilus, puhas... kaunis ja kõike muud paremat. Isegi rõvevastik niiske ja külm ilm ei heidutanud mind. See sobis kõigega... ei oska sõnu välja mõelda... harmoneerus, JUST! Harmoneerus! Udu muutis asja ainult paremaks. Ilmselgelt pole ma piisavalt kõva kirjanik, et kirja panna midagi ilusat. 

Seega laupäeval kell kaheksa hommikul sain Marilt sõnumi, et minek toimub kell kümme. Kahe tunni jooksul suutsin valmistada hommikusöögi ja tähistada just nimelt laupäeval traditsiooni ning võtta vastu lihavõtted. Peale seda sõitsime minema. Kohale jõudes suurt midagi ei teinud. Käisime poes ja kukkusime istuma. Kella kaheksa ajal õhtul ei saanud mina midagi aru. Ei mäleta ka väga. Nalja sai. Jubedalt. Vahepeal mängisime kaarte, riisusime võidu lehti, sõitsime poodi, kiikusime vihma käes, kartsime ilveseid ja mürasime niisama. Päeval sain teada, et Priit oli vahepeal rooli pandud. Jaah... hommikul käis tuba ringi aga see läks üle. Jalutasime rannas ja kella poole kolme ajal hakkasime tagasi sõitma. Vahepeal nautisime gurmeed lukoili restoranis ja kella viie ajal jõudsin koju. Oi, kui hea oli sooja dušši all liguneda. Külm oli mind ära võtnud ja isiklikhügeen puudus täielikult. See mind ei heidutanud. Mõnus oli ikka. 

A... ja ma tegin oma mastertelefonikaameraga pilti neist, kui võsapetsi maakatest. Kui sellised supermaakad pimedas vastu tuleksid, siis mina tunneksin küll natuke hirmu. Päris tõsiselt!