Lootuses varem tööle jõuda, sealt omakorda varem koju pääseda ja seal omakorda varem suurpuhastusega peale hakata ning sealt omakorda varem Mona ära pesta, läksin kella kaheteistkümnese nelja peale. Arvestasin, et jõuan veitsa enne kella ühte tööle ja teen kiirelt-kärmelt meilid ja PDF'id ära aga noh... ma olen Joanna, kes ei jaksa vahel oma ajusid liigutada ja teeb pidevalt sama vigu seoses ühistranspordiga. JUHEI!

Läksin neljaga lõpp-peatusesse, kust mõtlesin oma aruga, et ehk nr. kümme läheb minu töö juurde. Pool tundi hiljem leidsin ennast inimtühjast ... külakesest? Lahe oli see, et järgmine, ja muuseas ainus, buss läks kahekümne kolme minuti pärast. JUHEI! Ootasin selle ära ja see omakorda läks Nõmmele, mis ei ole sugugi lähedal minu töökohale. Nõmme turu eest jooksin nurga taha, kust läksin nr. 23 peale. See läks küll Tondile aga Tondi TAHA! Pidin üle raudtee ronima ja algse laootuse asemel nr. kümnega maja ette saada, pidin ikkagist sinna kõndima. JUHEI!

Ei, kõik on korras. Mul pole midagi kõndimise vastu. Aga lihtsalt... ÕPÜOIURHTJGKFLDMSNHEBFJOKSLNCLAZXVÄEOGÄÕÕÖÖÖÖÖÖDSDLÜÜÜ... Persse see ühistransport oma kurjade bussionude, hirmuäratavate võõraste, kes su kõrvale istuvad, kurjade pensionäride ning hullude narkomaanidega. Lisaks näen ma pidevalt oma sõpra - harilikku Eesti ossi, kes tekitab minus külmavärinaid. Ta elab vist siin, kusagil... Tondil, oma sõjaväemustrilise kostüümi ja narkomaani pilguga.

Eile olin tööl, arvuti taga, kella ühest kella poole kümneni. Peale seda hakkasin koristama ja jõudsin koju kell üksteist. Vot, see oli alles päev. Tundsin end ameeriklasena, sest minu päeva toiduks oli Raivo pakutud kartulikrõpsud, mis mulle isegi ei maitse. Peamine on see, et suutsin ennast peale emotsionaalset meltdown'i kokku võtta ja tegin selle fucking kallaste kahe projekti valmis! Tegin seda nii kaua, et see hakkas mulle isegi meeldima. Olen tubli! Vaadake, et te siis kõik kohal olete, kui see avatakse... suvel vist...

MUSI!