Aasta tagasi, 25. aprillil, võtsime Mari, Daisy ja Krissuga ette ühe vapustavalt mõnusa päeva vanalinna välikohvikus turistide keskel ja mercado sisehoovis pingi peal. Igatsus tuli peale. Ja kui ma mõtlen, et see pilt on tehtud peaaegu-täpselt 352 päeva tagasi, siis ei suuda ma mainimata jätta, et suvi ei ole enam kaugel. Lisaksin, et kui suvi käes, siis saab ta juba varsti läbi ja ei saa ütlemata jätta, et varsti on esimene september ja KOOL! Üsna ruttu lähme aga loodetavasti loomaaeda ja minul on aeg oma päikeseprillid kapipõhjast kätte saada, sest hommikud kisuvad aina rohkem eredamaks. Isegi täna, kui minu äratuskell 6.45 laulma hakkas, paistis päike tuppa ja kõik tundus nii romantiliselt kaunis. Mulle tuli meelde, kui me nädalavahetusel Pärnus väljas päikese käes lesisime ning autouksed pärani jätsime, et muusikat kuulata, kuidas ma kunagi ei osanud väärtustada maja võlusid. Kurat, kuidas ma koju tagasi tahaksin. Sealsed suved olid parimad. Vastik, kuidas vastab tõele lause seoses väärtustamisega, et kui oled midagi kaotanud, suudad alles siis märgata selle olulisust. P*rsse sellega... tänasest päevast alates ei heieta ma enam minevikku. Selle peale võtame! 

( või siis mitte...)   Meil Priiduga läheb juba kaheksas päev ilma alkoholita. Vedasime kihla, et suudame olla kuu ilma. Minu jaoks on see tavaline aga Priidule tuleks küll aplaus teha, sest noh, jah. Ma ei oskagi midagi kirjutada. Tubli oled! :D