Nimetan ennast tolerantsi armastajaks. Ei meeldi mulle vinguda asjade üle, mida ei saa muuta ja vahel, kui tõesti tahan iriseda, siis esmalt piilun iseendasse... ehk leian sealt torisemise põhjuse ? Kool on üldiselt täis õpilasi, kes leiavad järjest põhjuseid, miks nende kontrolltööd kahed on või miks õpetajad ühtesid laovad - nimelt on õpetaja üks nõme vastik mõrd, kes ei oska õpetada. Oi, kuidas mulle meeldib vastu vaielda. Õpetajates pole kunagi viga olnud. Õpilased peavad ise aru saama, et neis endis on peidus viga.

TÄNA sain esmalt öelda, et viga pole õpliastes. Olin nii närvis, et nutt pressis silmast välja. Meie klass on tegelikult täis uimerdajaid, kes praktikas oma töid õigeks ajaks ära ei vii. Mina ja paar tüdrukut veel oleme alati õigeks ajaks õmblused valmis saanud ning täna olime graafikus nii ees, et tegime järgmise perioodi töid... tore, mis? Aga... kolmed on ikka hinnetelehel! TÄIESTI EBANORMAALNE! KOLMED, järjest tulevad kolmed, KÕIK on kolmed. Teen absull kõik tööd ilusti ära. Annan tööle endast parima võimaliku kvaliteedi, mida saab üldse anda läbi kiire graafiku, õpetajate sõimu või klassiruumi lärmi. Nagu ennist mainisin, on klassis paar inimest, kes tegid täna tunnis septembrikuu töid. Ja siis lähevad nad õpetaja juurde, kes paneb neile kolme - täpselt samamoodi nagu ta mulle, kes ma ÕIGEKS ajaks, kuu aega tagasi, oma vägagi kvaliteetse töö ära andsin.

Õpetaja ütles, et ta ei saa panna paremaid hindeid. Millises mõttes? Me ei saa võrrelda esimese kursuse töid neljanda kursuse omadega! Sama võrre - esimeses klassis pannakse lastele lugemise eest kolmesid ning põhjuseks tuuakse, et näed - neljanda klassis poisid loevad teist ju 50 korda soravamalt! Me oleme õmmelnud 6 nädalat, need õmblusmasinad on peast soojad. Nii kiired ja nii keerulised ja sellega PEAB arvestama tööde hindamisel, raisk!

UUH!