Juba veerandsajandit ainulaadset Sandrat...

Enam pole see saladus aga nädal tagasi piinlesime Elisabethiga, nähes Sandrat, kes südamepõhjani solvunud oli, et kahekümne viienda sünnipäeva tööl peab veetma ning hiljem arvatavasti peotult koju magama suundub. Ta oli nii kinni enda korteri asjade ajamises, et unustas kogu sünnipäevaga seonduva. Võtsime kohustuse enda peale, kutsusime kokku inimesed, kellest pooled kohale ilmusid, tellisime absoluutselt kõik need vidinad, mida Ameerika filmides näha võib, kui kellelegi üllatuspidu korraldatakse ning kogu selle aja valetasime Sandrale sellist soga, et endiselt ei usu. Kolmapäeval, neli päeva enne sünnipäeva, astusin esimest korda Sandra korterisse sisse. Tardusin viieks minutiks, sest korteris, kuhu nelja päeva pärast pidid 20 inimest, catering, limusiin ning sünnipäevalaps ilmuma , polnud wc'd ega vett, rääkimata sellest, et kogu korter oli kaetud ehitustolmuga, seal puudusid köök, diivan ning kapid. Jumal tänatud, et need asjad laupäevaks korda said, sest see hetk, kui Sandra n.ö fööni järele enda koju läks, uksest sisse astus, tule põlema pani, kõik välja hüppasid, viledega vilistasid, õnnitlusi karjusid ning super keep-smiling nägudega olid, oli lihtsalt ii-mee-lii-nee!

 

 *See pilt, kus mul kork suus on... see ei ole mul moe pärast seal... see on see mäng, kus pead seletama sõnu või vähemalt proovima. Mina sain hakkama ainult naermisega, sõnu suust välja ei tulnud.

Hiljem ühinesid meiega ka Lymarle, Eike ja ema. Ly tuli spetsiaalselt Soomest Eesti. Avastas kell kuus õhtul, et peab ikka sünnipäevale tulema ja nii ta tõttaski kella üheksasele laevale. Sihiks oli meil Prive, kus mul pole kunagi nii lõbus olnud. Nägime Kerstit, mille üle oli mul ainult heameel. Tantsisin terve aja, kuni kella nelja ajal märkasin, et jalad ei tööta enam endiselt. Nii me siis jooksimegi klubist välja söögiplatsile, kus õnneks Kersti meile takso siblis. Selleks ajaks olid kõik kadunud. Kes oli teise klubisse üle läinud, Priit oli koju jalutanud, Sandra oli lihtsalt minu mantliga minema kõndinud, Ly oleks äärepealt kaklusesse astunud suvalise tütarlapsega, kes teda ründas ning Eike istus niisama nukralt, õige purjus Prive lava äärel.

Hommikul naersime end pooleks. Kella neljani päeval olime viiekesi meil diivani peal ja sõime pannkooke. Keegi tuli hiilgava idee peale, et läheks kinno. Hiljem ikkagi selgus, et see polnud hea mõte, sest väga vähe jäi puudu sellest, et oleksin kinosaalis filmi maha maganud. Nii juhtub, kui öösel oled eelistanud kõike muud magamisele.

Järgnev on see, et märtsis, kui Sandral korterisse köök, diivan, tapeedid ja korralik vannituba saabuvad, korraldatakse üks meeldiv soolaleivakas. Mhmh...