*

A very cup of London...

Öeldakse, et mida suuremini unistad, seda suurem on tõenäosus kaugemale jõudmiseks. Mina sellesse ei usu. Küll aga usun, et järjekindlus viib sihile. Paar kuud tagasi otsustasime, et tahame aastavahetuse needusest vabaneda ning lõpuks ometi midagi meeldejäävat ette võtta.... noo midagi sellist, mida tavaliselt filmidest näha saab. Õnneks olen eelnevatel kordadel kohustuslikud vaatamisväärsused hoolikalt läbi käinud, seega sain selle reisi pühendada aja nautimisele. Ma ei tea, kuidas on Annuga aga mina olen lõputult õnnelik, et 2012 Londonis vastu võetud sai. JAA...Te ei usuks elu ilmaski, kui räägiksin sellest, kuidas kell 00.00 uut aastat tervitasin aga see jääb Londoni seinte vahele. Kõik läks nii nagu arvata oli - imeline!

Räägin kõik lahti. Endal hea lugeda aastakese pärast.

HOTELL

Asukoht oli super - otse metroo juures, paar peatust Oxford streedist. Oi, küll meil sai sellega nalja. Esiteks kõik need neli päeva oli administraator magamata... ja kes teab, kui kaua ta nii olnud oli. Meie ärkasime, tema oli üleval, meie tulime päeval linnast, tema oli endiselt üleval, öösel klubist tulles - üllatus, üllatus härra India tegi meile ukse lahti! Hommikusöök oli äärmiselt toitev - röstsai moosiga. Unistasime, et tuleme ja võtame hotelli juhtimise üle ning hakkame Londonis elama.

SÖÖK

Toidu pärast just Londonisse ei sõidaks. Esimene õhtu sõime Itaalia restos. Kõik on äärmiselt maitsetu ning hinnaklass ei sobi absoluutselt kvaliteediga kokku. Vapiano ja mäkk on need vanad kalad, millega ei saa kunagi puuse panna. Viimane päev läksime kesklinna ning taaskord Itaalia söögikohta. Portsud olid NIIIIIIII väikesed, et tekkis kahtlane tunne nagu kelner annaks meile vihjeeid, et toiduga kehakaalu suhtes ei liialdaks. Starbucks on endiselt täies hiilguses - 24/7 full house. Ainus elamus-üllatus oli minu jaoks frozen yoghurt. Sjuuper!

KLUBI

Meil vedas ... oi, kuidas meil vedas, et just sinna klubisse sattusime. See asus Oxford streedil, järjekord oli meeletu, külastajaid ilma kingadeta ja maitseka riietuseta sisse ei lastud, sees oli maailma parim muusika, mille järgi on üldse võimalik tantsida, inimesed olid kõik niivõrd ilusad ja stiilsed.Saime laua, kus oli klubi poolt valmis pandud cooler viina, jää ja mahlaga ning kõik tehti ette-taha ära. Kahjuks pole mul kõik enam meeles. Ühesõnaga see oli kirjeldamatuuuu...

ÖÖELU

Pole vist inimest, kes kujutaks ette inglannasid reede õhtul pidusse minemas. Meie saime igatahes kultuurišoki. Õues on ju õhtuti külm - nagu ikka detsembrikuule omane. Aga ei... see ei sega neid. Tüdrukud panevad jalga meeletult kõrge kontsaga kingad, mis on jah väga ilusad aga kaugelt näha super ebamugavad ning muudavad kõnnaku kahtlaselt ebatraditsiooniliseks; vöö ja aluspesu vahepealse seeliku nii, et reaalselt kann nähtaval ja sukkadest... neist ... pole keegi midagi kuulnud (hoolimata sellest, et Primarkist võib neid leida ühe poundi eest). Nii nad seal külmetasid meil nina all, kui meie Annuga Laurat ootasime, endal mütsid peas ja kummalised näod ees, et kas oleme millestki valesti aru saanud, kui tahame suunduda kluppi läbi rõske ja jaheda talve pikkade pükste, saabaste, sukkade, kaetud tagumiku, kinnaste ning mütsidega. Ja nagu see poleks veel kõik. Hommikul hakkavad need tüdrukud ju koju minema... ainult tsipa purjus. Nüüd on neil meik laiali, vähestel, kel sukad, lõhki, kõnnak idast läände ning jube segane kõnepruuk, mis vaheldub roppude sõnade ja oksendamise peatustega. Siin kohal ei taha ma seda juttu nii pahasti lõpetada ja muudan kogu teema postiviiseks sellega, et inglastest mehed on seevastu super stiilsed ja ääretult kenad. Elagu!

SHOPING

Aahjaa... algasid ju allahindlused, mis tähendab, et poodides on 70% rohkem inimesi, kui inimõigused seda lubavad. Taaskord kultuurišokk, kui Primarki kell neli päeval sisenesin ja reaalselt üht ruutmeetrit kümne inimesega jagasin. Kui klubist koju suundusime, vorpisid töötajad poes endiselt riideid kokku. Kell oli neli hommikul. Aled olid muidugi võimsad, super hinnad ning jalustrabavad asjad. Olime seal nagu kaks maakat, kes ei saanud elust midagi aru. Harrodsi toidumaailm ajas mind peast soojaks, küttis täiega. Oi, kui vahvaa!

AASTAVAHETUS
Mina arvan, et kõige parem viis selle kirjeldamiseks on fakt, et ilutulestiku võimsust peeti aegade võimsamaiks. Nii palju inimesi ühes kohas pole ma ammu näinud. Autoliiklus oli suletud ning ettevalmistused olid võimsad. Inimeste meeleolu oli laes, kõik olid nii õnnelikud nagu oleksid just kusagilt raamatust välja hüpanud. Video ütleb rohkem, kui mina kirjutada jaksan.

Tegime reisi jooksul videopäevikuid ka. No, nii palju nalja, et ise ka ei usu. Kurb, et mul kõik meelest läinud on. Jah. Eestis on natuke hea ka. Selliste reiside puhul märkab neid võlusid nagu väike rahvaarv või imeline toidukultuur ning hinnaklass ja heal tasemel hotellid, viisakas teenindus, lahkus või immigrantide, türklaste ja indialaste väike, peaaegu olematu osakaal. Hea on vahel eemale saada. Mõtlen mõnikord, et võiks paariks kuuks siit ära lennata aga... Mängus võib olla üleliigne positiivsus, kuid läbi minu silmade pole Eestile väärilist.

My new love!

KRSNA!

Kõige tiiinim cheesecake ever

Aastavahetuseni oli meil keskelt läbi viis tundi aega. Vihma sadas ja meid raputas üleväsimus. Selle austuseks ostsime kaks frozen yoghurtit ja vaatasime taevasse.