It's going to be...

WAIT FOR IT,

WAIT FOR IT,

WAIT FOR IT...

LEGENDARY!

Vananemise (kui üheksateistkümne aastaseks saamist võib niiviisi nimetada) juures on positiivne see, et kui kõigil eelnevatel ja järgnevatel päevadel aastas pööravad inimesed rõhku suurel määral ainult iseendale, siis sünnipäev on just see päev, kui saab ennast pisutki erilisena tunda. Sünnipäev on minu jaoks tegelikult kummaliselt hinge minev teema. Ei oska päris täpselt selgeks teha, kui oluline on see, et kõik kohale tulevad, sest kiire elutempo juures on ainuke võimalus teineteist näha just sel päeval. Seega ma olen siiralt tänulik ja ülimalt õnnelik, et neid inimesi nägin, kellega kunagi, möödunud aastatel on veedetud koos meeldejäävamad hetked.

 Öösel, kui Annuga meile jõudsime, pildistasin ilusti-kenasti ikka kingitused üles ka! Naersime nii kõvasti, et kartsin naabrite pärast. Ja mis mulle eriti meeldis, et see aasta toodi tavapärase raha asemel muid toredaid kingitusi (mitte, et mulle ei oleks meeldinud raha kingiks saada).

 Annu, kell kolm öösel...

Kas annab veel ilusamaid inimesi ühte kohta toppida? Ei anna!

 

 

 

Mariee :)))))) (haige aga tuli läbi pisarate!)

 Mari ja Daisy reunion, finally!

 KIISUD!

 Meister Daisy isetehtud-hästitehtud pluusiga.

 

 uiuiuiui :)))

 Elisabeth jõudis !

 

 ÕNNELIK

 Linda :)))))

 Eile selgus see, et meie Mariliisiga mehele ei saa.

 

 Osad olid selleks ajaks juba lahkunud ning Sandra polnud endiselt töölt kohale jõudnud.

Õhtul jooksul kuulutati kaks korda avalikult, et majas on sünnipäevalaps. Esmalt, kell 00.00, Butterflys, kui esinejatädi mind saali keskele kutsus ning kogu külastajaskond mulle laulis. Teine kord Prives, kui tore DJonu oli kusagilt juba kuulnud, et Joannal on täna sünnipäev. Arvatavasti oli mängus Mariliisi käsi. Kurb oli ainult see, et Sannu nii hilja jõudis. Muidu oli tore, sest ta sai meiega Laboris ja Prives ikka käia!

Ema vaatas facebookis meie ühispilti ja imestas, kuidas on võimalik, et kõik tüdrukud niivõrd piltilusad on. Just nii! Ilusad inimesed.

Hommikul sõime ja siis läksime Annuga kinno Marilyn Monroe filmi vaatama.

Oeh. Minu jaks on otsas. Ei suuda siia postitusse rohkem enda energiat panna, sest sellest pole enam midagi alles. Olen õnnelik, ja mis ma ikka rohkem öelda oskan?

Armastusega,

19. aastane Joanna