Life is not measured by the number of breaths we take, but by the moments that take our breath away.
Vot, selline deep värk. Tegelikult olen palju mõelnud selle üle, kuidas ma ei taha suureks kasvada ja tööl käia ning ise majandada. Asjaolud kisuvad raskeks nii ju. Ma ei saa enam nautida neid elamusi, mida vanematega koos elades nautida saan. Kõik on nii ebaõiglane, või noh... enamikel on. Käia tööl 23/6, rapsida end lolliks, magada väheseid tunde. Just seepärast mõtlesime Annuga välja äriidee, millega ei kaasne raske töö ja väikese tasu suhe. Jah. Selline jutt võib jätta minust väiklase mulje aga ma ei väida seda, et keeldun tegemast rasket tööd soovitud eesmärgi nimel. Ma ei oska ennast praegu kuidagi väljendada. Tahaksin Sannale lihtsalt osta üheotsapileti Malediividele, kaugele raskest tööst ja muredest. See kõik on nii keeruline ja ma olen veel liiga väike, et nendele asjadele mõelda. Eks?
Tagasi kergemeelsete asjade juurde...
Käisime reedel Number 9's, kus juhtumisi oli suur elu tähistamine. Lauri Pihlap tegi muusikat, Snob reklaamis moeshowga kevadmoodi, Escusson jagas siidrit ja loositi välja N9 telefon. Tore oli näha, et on olemas üritusi, kus saab end üleslüüa. Ma ei räägi meist, kes me pükstega kohale sadasime... Vaid naistel olid seljas kleidid, peas lokid ja käes uhked ridikülid. Nii harva on ju selline võimalus - miks siis viltuse peaga seda jälgida? Hiljem läksime Kukekesse baarileti äärde unistama suvest. Tegime traditsioonilise to-do listi ning ootasime Sannat ja rääkisime niisama juttu.
Neljapäeval käis Sandra Komeedis koogi tegemist õppimas. Tuli koju ja tegi seda sama ehtsat šokolaadikooki, mida me kõik Komeedis söönud oleme. See läks nii kiirelt...
Hommikud helged...
No comments:
Post a Comment