Nõme jutt on see, et Valetinipäevaga kaasneb suur pinge. Või ei ole? Üle pika-pika-piika aja tegin tänavu midagi head. Esmalt küpsetasin tervele klassile valmis muffinid, mis kõlab suure tööna aga meid on alles jäänud 12, kellest koolis käib nii 8-9 inimest. Siis ütlesin välja kõik head asjad, mida ma teiste juures märkasin. Ostsin ka Annule supernunnu kingituse ja käisin temaga MORE's söömas, hiljem viisin Priidule suure paki, kuhu kuulus ka hiigel nutella ning õhtul istusime kusagil Viimsi söögikohas. Ja sain ka üle piiika aja midagi ilusat sõbrapäevaks, mis tegelikult pole niivõrd tähtis, sest minagi kuulun nende 'imalate' hulka, kes ütlevad, et neile meeldib tuhat korda rohkem kingitusi teha, osta, pakkida, kui ise saada.

 Ülemeelik praktika. Mhmh...

Laupäeval käisime Elisabethiga The Vow'd vaatamas. Ebanormaalselt armas film. MHHH...

 Olen pikemat aega draftidesse kogunud enda mõtteid ja arusaamasid, poolikuid arusaamasid. Paar päeva tagasi avastasime, et inimese seesmine mina läheb välimisega äärmiselt hästi kokku... ehk kui sa ikka oled hirmus kole seest, siis seda annab tunda ka välimuselt. Ja siis... avastasin, et teen eksameid see aasta aga ma pole mitte midagi õppinud... kirja pannud koolitustele, ettevalmistusi koostanud. Kuidas nii saab? Lisaks igal õhtul magama jäädes ketran peas raamatut. Millal ma seda kirja hakkan panema? Nii palju ideid ja tahtmisi aga liiga vähe jaksu ja tegutsemist.