Okei. Nüüd räägin hästihästi pikalt ära leierdatud teemast, sest...

...kui teised inimesed loovad uueks aastaks lubadusi, et hakkavad trennis käima, siis mina, rebel nagu ma olen, otsustasin uuest aastast 'spordiklubi vahetada'. Jah. Täna on meil aprill ja vaheldus on muutunud ühtäkki unustuseks. Esmalt ütlesin, et jätan vaid kuu vahele, siis tuli aga veebruar, sünnipäevad, peod, tööd - kiirekiirekiire ja tegelikult ju polnud kiire. Siin ma nüüd olen - üks asi viis teiseni ja neli kuud läks nagu poleks vahepeal midagi olnudki. Ja polnudki. Füüsist nada no. Okei. Hea uudis on see, et reedel sõlmin uuesti lepingu ja saan hakata taas oma enesehinnangut sõna otseses mõttes üles pumpama. Olen kindel, et kõik, kes trenniga vähegi seotud on olnud, teavad, kuidas ta tegelikult mõjub. Minu puhul vähemalt polnud tähtis see, kui radikaalne tulemus oli. Oh god no! Ma nautisin, ja oi, kuidas ma nautisin, seda tunnet, kui olin just räigelt surmava trenni maha higistanud. Jah, see on õige iseloomustus sellele. Oluline on enesetunne. Oi, kuidas ma teda igatsen...!

Okei. See teema on veidi isegi asjakohane arvestades fakti, et suvi on kahe kuu pärast (Eestis võib-olla alles nelja kuu möödudes). Tegelikult olen nii kaua, kui mäletan suhteliselt rahulolematu enda keha suhtes olnud. Vahel aga juhtun vaatama pilte nendest aegadest, kui veel kaheksandas klassis käisin ja räigeid komplekse põdesin nagu iga teine minusugune ja mind paneb imestama, mida kuradit ma valesti nägin, et nii rahulolematu olin? Aga see lihtsalt on nii! Sinna ei saa mitte midagi teha. Olen ma kas füüsiliselt elu parimas vormis - ikka vingun ja vingun nii kaua, kuni kõik olulise kaotan ning aastaid hiljem alles märkan, et kui loll olin. Kurat, eks!

Loodan, et enamik teavad, kui mööda absoluutselt KÕIK dieedid on. Seda on kinnitanud paljud vähegi minust targemad inimesed ümber maailma. Dieet on ajutine ja kui on tegemist üpriski ebastabiilse inimesega, siis võib tulemus olla kolmkümmend korda hullem, kui enne dieedi alustamist oli. Käsi südamel - ma pole kunagi dieeti pidanud. Jah, olen vaadanud ja valinud oma toitu aga midagi keelanud? Mitte kunagi. Ühes dokumentaalis mainis keegi tark mees, et dieet on nagu borrowing from Peter to pay Paul. Ja mina just nii arvangi. 

Ma ei ole erilisi piiranguid endale kunagi pannud, sest god knows - mulle meeldib süüa! Miks ma peaks keelama endale midagi nii erilist, kui elan ainult korra? Aga samas... kui ma korra elan, miks pean elama kehas, millega pole rahul? Mis on siis õige? Kaks vale põhjust söömiseks on ju tegelikult igavus ning stress... stress? Mm... mmm... ei saa olla! 

Kuna olen üles kasvanud perekonnas, kus geenid pole andnud soodumusi modellina leiva teenimiseks, siis tean õige palju igasuguste imerohtude, paastude, trennide koostööst. Ühendkuningriikides kulutatakse aastas 60 miljardit naela kaalulangetamistabletidele. KUUSKÜMMEND MILJARDIT!? See teeb 7063800000 eurot. Kes oskab seda arvu lugeda?! :D Kujutate ette, mis äriidee? See on nii totter, sest taaskord on tõestatud, et tegemist on puhta reklaamiga - 'näo taga pole tegu'. 
 Nii palju dokumentaale ja nii palju intervjuusid. Just hiljuti rääkis Ringvaates Eesti A ja O toitumise alal, kuidas sarnase tempoga jõuab Eesti paarikümne aasta pärast Ameerika olukorrale järgi. Ma ei tahtnud teda uskuda või siis oli see väike kuri lootus mu sees, kes sai tolle naise peale vihaseks, et ta sellist juttu räägib. Ta teadis öelda, et meie ei tea, mida sööme. Kas olukord on tõesti siis nii hull? Võib-olla aga minu naiivsus, et taha uskuda fakti, kuidas 24/7 trenni tegevad ning salatit söövad tütarlapsed täpselt sama palju alkoholi joovad. Mis kasu on siis üldse sellest kõigest, kui kõri kaudu kaotatud kalorid topelt tagasi tulevad? Keegi ei ole ju tänapäeva nii totu, et ei tea, mis on õige ja mis on vale. Või on? Facebooki ja instagrami vaadates minu meelest noored muud ei teegi, kui ainult trennis käivad ja tervislikku toitu üles pildistavad ning minu enda pihta kaastunnet tekitavad, et ma nii asjalik ja sale ja kena pole. Ma tean(!!!), et olukord liigub, vähemalt Tallinnas, aina tervislikumas suunas. See on ilmselge! Koledaid inimesi lihtsalt pole - kahjuks... või õnneks?!

 Tänan jumalat, et ei ela USA's. Ma ei saaks seal üldse hakkama. Kõik, mis poelettidel, pole toit, vaid toidu sarnane produkt. On ju ütlus, et kui su vanaema ei tea, mis toiduga on tegemist, siis seda ära osta. Eestis vast selliseid tooteid ei müüdagi aga kui Sandra Ameerikas käis ning sealt kaasa ostis nn suveniire, siis mul polnud õrna aimugi, millega ja kuidas mõnda asja sööma peaks. Kas tegemist on küpsise või lihatootega? Polnud kuulnudki! Üks kolmandik naistest ja veerand meestest on Ameerikas dieedil. Kaaluksin puhtast laiskusest kuuskümmend kilo rohkem. Lisaks on kuulus fakt see, kuidas kaks kolmandikku dieedil olevatest võtab rohkem juurde, kui nad dieeti alustades olid. Oh god. Kui vaid elaksime Marilyn Monroe aegadel, kus täidlane liivakella figuur oli iga ühe unistus.

Ja kas te teadsite, et caesari salatis on ca 800 kalorit ning kookospähkel tapab maailmas rohkem inimesi, kui seda teevad haid; umbes 150 inimest saab aastas surma läbi kookospähkli kukkumise palmilt.

A. Ja kui te tahate vähem süüa, siis asetage toit sinisele anumale. On tõestatud, et inimese alateadus võtab sinist halvemini vastu, kuna pole olemas seda tooni toitu (kui välja jätta mustikad?).

Ja nüüd kõik sööma!
Peace out...