Meil on see jama, et kui oleme veetnud ühe meeldejääva nädalavahetuse ning peame pühapäeval tagasi naasma selle kõige tavalise juurde, siis kipub tuju alla minema. Kodus olles tuleb meelde see, et eksamid on viie päeva pärast ning kahe nädala möödudes peaksin kooli tagasi suunduma, kus hakkab räige möll lõputööde põhjal. Niisiis tulin koju, olin siin ca 10 minutit ja jooksin kohe trenni. Koju jalutades tekkis täpselt see sama tunne, mis kusagil aasta tagasi samal ajal oli. Nimelt kõik tundus selgemana. Need mõttetud mõtted ja nn mured said lihtsalt lampi täiesti teise valguse. Olen püüdnud juba kuuke näha asju paremas mõttes aga nüüd... lihtsalt sekundiga... kõik on ilus.

Käisime nädalavahetusel Tartus Annul ja Robertil külas. Mis meid kokku tõi oli Vanemuise etendus "Musta pori näkku". Ei tea, kas asi on selles, et ma pole ammu konkreetselt teatrisse sattunud aga mulle nii meeldis. No nii meeldis. Jaurasime õhtul linnas ning järgmine päev jätsime noored üksi ja suundusime teise magamiskohta. 

Tähtis miiting Number 9's

 Ei tea. Ei tunne.

 Vot just selline ongi minu ilus naeratus :D

Vanemuises

 Tartu oli meil veits peopesas