*

Mul on üks sõbranna. Oleme end hoolega peitnud. Vaevalt te meid koos olete näinud või kuulnud jutte, kuidas midagi korda saatsime või saatma hakkame. Kindlasti mitte ei ole te kohanud facebookis või instagramis meist fotosid ning olen 100% kindel, et meie sõprus on jäänud märkamata enamikele, rääkimata sellest, kuidas keegi räägib kusagil, kuidas Ann ja Joanna koos plaanivad peole, autokooli, trenni, pildistama, kinno, sööma või tööle minna-tulla.
Jah. Sarkasm.

Eile juhtusin vaatama enda blogi. Jumal tänatud, et paar aastat tagasi selle tegemiseni jõudsin, sest muidu oleksid enam kui pooled fotod kadunud koos mälestuste ja täpsemate selgitustega, sest mu arvutid on järjest kõik untsu jooksnud. Igatahes... avastasin, et 80% postitustest sisaldas nime Ann-Christiin. Kes on see lummav neiu? The secret is out - mina ja Annu oleme, mida laiem üldsus teab nimetada 'parimad sõbrannad' ning selline olukord tähistab tänavu aasta kevadel kuuendat aastapäeva.

Kui linna kolisin, endale mehed leidsime, erinevatesse koolidesse sattusime ning argielu tihe graafik meid endasse mattis, siis üllatus-üllatus - ei unustanud me üksteise olemaolu nagu enamik sõprustest meie eas oma õnnetu lõpu leiavad.

Räägin enda vaatenurgast ega tegelikult ei tea, mida asjast Ann arvab aga olen aru saanud, et meie sõpruses on aluseks see, kuidas koos täiskasvanuks saime. Usun, et ausus ja usaldus on lihtsalt boonus. Ma ei mäleta olukorda, kus oleksin tahtnud Anni ära kägistada või tema peale karjuda. Võib-olla tema on tahtnud seda minu puhul teha aga ma ei süüdista! Olen päris domineeriv inimtüüp :D

Oleme absoluutselt erinevad, kusjuures olles täiesti sarnased. Jah... üks meist on see tark, kaalutlev, kahtlev ning eale omasemalt käituvam inimene, teine aga tuulepeast 'KÕIK SAAB KORDA' -tüüpi, pooleldi naiivne isik aga teate mis? Meie maitse ilusate asjade suhtes ning arusaam sellest, milline on omane käitumine teatud olukorras ja mis on lõppude lõpuks õige, mis vale... seal saavad meie mõtted kokku ja pilgud kohtuvad 'AHHAA - telepaatia' efektiga.

Me saime sõpradeks läbi oma 'boyfriendidele' :D
Nad olid omal ajal tehtud mehed, chillisid koguaeg koos Koltsis ning sõitsid ratastega mööda Tabasalu ringi. Kui Annu härrasmees teda halvasti kohtles temaga mitte suheldes ning tahtis lahku minna (niu), siis pidasime maha pikki koosolekuid. Praeguseks kumbki meist ei tea, mis on saanud nendest kuttidest aga aitäh neile, sest läbi Koltsi ja kahe tüübi, said meist ju head sõbrannad.
(Hea fakt selle kõige juures on see, et meid mõlemaid jäeti maha) :D

Kuidas ma saan unustada fakti, et oleme kaks seda tüüpi tüdrukut, kes ei ütle kunagi ära heast toidust, sest nad on dieedil või seepärast, et nende kehakaal ei saa lubada endale ajutiselt (jäädavalt???!!!) seda kahesaja grammist šokolaadi.

Oleme käinud kaarega mööda sellest, mida teismeeas populaarsuse nimel saavutama pidi. Meil on olnud oma joon, oma tee, omad asjad... ja sugugi mitte meelega. Kõik on tulnud loomulikult. Kui teised tüdrukud rabasid (ma ei räägi kõigist ega tee kedagi maha, mõista hukka) üldsust jalust sügavate dekolteede ning suitsetamisoskustega, siis meie eelistasime salle rindade näitamisele ning šokolaadi suitsule. Ja ega tegelikult meil polekski avarate pluusidega midagi näidata :D Viimasel ajal panen tähele, et oleme rohkem konservatiivsed tüdrukud, kui need seltskonnas populaarsust koguvad inimtüübid. Meil on oma arusaam asjadest ning kellegi vaimustamiseks valesid efekte kasutama pole kippunud. Usun, et oleme ühed sõbralikumad ning abivalmimad inimesed ja, et meid klatšima panna... vot siis peab korda saatma midagi hullu! :D

Mina olen kindel selles, et vahemaa või mitte... nii lihtsalt teineteisest lahti ei saa. Vähemalt minust mitte (mul on su telefoninumber!!!).

Need pildid on kõik juba blogis korra avaldatud aga hea on enda meelt värskendada.

Iga aasta Annu sünnipäeval... Kurvaks läheb lugu siis, kui oleme 78. aastased ja Euroopa Maja tahetakse varisemisohu tõttu maha lammutada.

Nii mina kui Ann oleme tahtnud heledapäised olla aga kumbki meist ei harjunud mõttega, et kohukese nali oleks asendunud blondiini naljadega.

Esmalt olin mina korraks blond ja siis Ann...

TIMES OF GLORY!

Kui mu mälu mind ei peta, siis tegemist on 2008. aastal toimunud Annu sünnipäevaga

2009. aasta sünnipäev

aga siis tuli 2010. aasta pidu -

2011. aastal Ann pidu ei teinud aga 2012 oli see-eest kaks korda tuusem sünnipäev

2010 Jaanipäev

Kui me nooremad olime, siis jamasin pidevalt üpriski kehva enesehinnanguga seoses teismeeas toimuvate eneseotsingute ja blabladega. Tihti otsustasin pikalt planeeritud peo alguses, et tahan kohe ja praegu koju, enda voodisse, teiste juurest ära. Ann ei teinud sellest kunagi probleemi ja tatsas minuga koos koju, hoolimata faktist, et võib-olla tahtis tema rohkem kui enam antud peol edasi chillida.

Need pildid on tehtud 2012. suvel, Pärnus... kus enesehinnang- ja otsing olid kauges minevikus ning pidutsesime hommikutundideni.