Jättes välja kiirmoega tulevad ning sama kiiresti minevad ehted, siis õigete emotsionaalsete väärtustega ehteid leidub minu kogus vaid käputäis. Sadade kolimiste ning pidude käigus kaotsi või katki läinud ehetest järele jäänud on mul tähtsa hoole all. Nagu meil kõigil ei kuulu väärtuslike ehete juurde ainult hirmkallid juveelid, vaid ehk vastupidi - midagi äärmiselt lihtsat aga kummaliselt palju hinge minevat. Kuna mul on kodus uskumatult vähe ruumi (päriselt ka - siiani ei saa aru, kuidas ma siia ära mahun), siis kipun pidevalt asju sorteerima ning süsteeme leiutama. Täna hoopis mõtlesin armsad asjad üles pildistada ja neist kõigist ühe loo kirjutada.

Olgu mainitud ühiskonnas laialdaselt levinud arvamus sellest, kuidas Joannale kingi tegemine ei kuulu just kergemate ülesannete hulka - eriti, kui tegemist on inimesega, kes pole mind kaua tundnud. Hõbeehted ei kuulu minu lemmikute hulka, küll aga olen leidnud mitmeid üpriski meelepäraseid ja armsaid hõbedasi ehteid. Sõbrapäeval ühendasid Robert ja Marko väed, et siis Annule ja mulle koos kingitusi valida. Kes oleks arvanud, et Marko Joannale hõbedase südame kingib? Ma ei vihka seda absoluutselt. Vahet ei ole, kust antud kee pärit on või mis värvi ta on... kannan seda au ja uhkusega lihtsast austusest kahe poisi vastu, kes koos vaeva nägid ning isegi, kui mul igapäevaselt see kaelas pole... armastan ma seda ikka. 

 Minu esimene reis Pariisi niitis meeled korralikult jalust. Champs Elysee kubises klassikutest - YSL, Louis Vuitton, Coco Chanel, Christian Dior... Antud kaelakee ostsin ma koos õega Lafayette kaubamajast, kus juveelide lett võttis meil silmad märjaks. Ma ei saanud sealt lihtsalt minema kõndida, ja antud korral polnud tähtsus isegi selles, et tegemist on Diori või Chaneliga. Oluline oli osta midagi, mis jätaks mulle alati meelde, kui imeline reis meil oli. Teiseks muidugi fakt, et tegemist oli minu esimese suure ostuga! Ta on tänaseks pisut kulunud, sest ostmisest on möödas 6 aastat ja ega ma teda väga enam kanda ei soovigi - puhtast austusest kulumise vastu - aga loodan, et antud kee jääb mulle alles alatiseks ning tuletab meelde lihtsat fakti sellest, kuidas Pariis mind murdis.

 Kui Ann 18. aastaseks sai, ostsin talle Pilgrimist kokkupandava kaelakee, mis tähendab seda, et saad vabalt valida ripatsi ning kee. Tookord näis pehme pilveke just sobiv ja minu meelest kannab Ann seda tänaseni. Kui mina aga 18. aastaseks sain, läks Ann ja valis täpselt sama kee juurde südamekujulise ripatsi. Ma armastan seda keed nii meeletult, sest tegu on äärmiselt omapärase ja minuliku ehetega ning fakt, et see on kingitud mulle mu parima sõbranna poolt, kes omab peaaegu, et samasugust keed ka ise,  annab asjale kümneid punkte juurde. 

 Teate ju küll neid filme, kus tüdruk saab päranduseks vanaema pärlid ja viimane omakorda pärandab kee edasi oma lastele. Minu ema ehetega on pisut halvasti läinud ja samuti pole ma päranduseks saanud midagi oma vanavanematelt, mis paneb mind väärtustama perekonnavara või reliikviaid. Enamik ehetest on kaotsi läinud või ära varastatud aga ühel keel sain ma nö kratist kinni haarata ja peitu pista. Need pärlid on pärit arvatavasti kusagilt välismaalt ja ega ma enam suurt järge ei suudagi pidada, kust mis pärit on aga neid kavatsen ma poleerida ja hoida seni, kuni mina vanaema olen.

 Ma ei ole suur sõrmuste koguja ja seda mitte seepärast, et ma neid ei armastaks. Pigem seetõttu, et Eesti  poodides olevad sõrmused pole mulle just meelejärgi. Need kaks on erandid. Mõlemad ostsin Bershkast ja siiani kannan uhkusega. Aamen!

 See pross on rännanud meieni USAst, kus ta valmis kuuekümnendatel Diori disaineri poolt. Ostsime viimase vintage laadalt ja nüüd ei jõua ära imestada, kuidas keegi üldse sellist iludust müüa soovib? Vanasti olid taolised prossid hinnas ja keskmise osa peale armastati midagi pühendusega graveerida. 

 OI! Minu absoluutne lemmik. Mul on suur austus tähendusega ehete vastu, mis koosnevad mitmetest osadest ja millest iga osa jutustab oma loo. Tean, et Pandora ja Stockman on ka midagi taolist loonud aga antud ehe on pärit Swarovskist. Paar aastat tagasi jõulude ajal kinkis Sandra mulle piparkoogi, hiljem lisandusid teised - sünnipäeval shampus Anni, Elisabethi ja Sanna poolt. Natuke ehk klišee aga ... nüüd need kolm tähtsat tüdrukut on mul igakord meeles, kui käeketi uhkusega kätte panen. Imeline!

 See armas jõehobu oli kingitust isalt emale, mis elas üle kõik hullud ajad :D Majanduslangus ja lõpetamine ja kolimine ning fakt, et tegemist on kuldehtega annab antud armsale loomale tähendust juurde. Muidugi on mul meeles, kuidas ema üksvahe seda 24/7 kandis ja see sobis talle nii hästi! Nüüd hoian ma keed peidus, et keegi talle viga ei teeks!

Antud karu on pärit teisest korrast, kui Sandra ja emaga Prantsusmaale sattusime. Juhtusime ebareaalsesse imedemaale. Pariisi vanakraamiturg, mis ei sobi absoluutselt kokku oma nimetusega, sest meie, kui eestlaste mõistes on vanakraam kellegi Backstreet Boysi kassett või valge pastmassist aiatool aga seal... Oleksin reaalselt terve turu tühjaks ostnud! Siiani tunduvad uskumatuna sealsed vintage Chaneli ja CD ehted või antiikmööbel või... imeline! Selle karu sain ma kümne euroga kahe vanema pariisitari putkast, kes nägid super lahedad välja. Tookord polnud mul raha ja kallis Sandra tegi mulle selle ihaldatud ripatsi välja. Väga armas!

Need kõrvarõngad ostsin ma Viru keskuses toimunud laadalt, kus üks tütarlaps igasuguseid vidinaid müüs. Uskumatuna tundus hind 5€. Jah. Siiani pole nende kõrvarõngaste lummusest üle saanud. Nii palju värvi ja Indiat ja... lemmikud!

 Kuidagi on välja kujunenud, et ma ei kanna väga väikeseid kõrvarõngaid. Mulle meeldib, kui on midagi ülemõistuse suurt kõrvas või siis ei ole üldse midagi. Need üksikud on aga minu südamesse pugenud. Kahed roosad olen saanud kingituseks, blingblingid sain Montonist sada aastat tagasi kahekümne viie krooniga ning tammetõrud on pärit Pilgrimist. Puulehed on aga ema ehtelaekast, mis on arvatavasti ca 20 aastat vanad. Ja need kuldsed kuulid... need on lihtsalt kirvehinnaga saadud nööbid, mida ma pole raatsinud veel kuhugi külge õmmelda.

 Antud kõrvarõngad on minu esimesed clip-on kõrvakad. Neid pole jõudnud ma veel kanda aga juba tunnen, kuidas meie vaheline side on tõusuteel :D Pärit on nad samuti Vintage laadalt, kus müüja rääkis mulle võluva loo nende päritolust.

Ja muidugi - minu maailma armsamad käevõru Ted Bakerilt. Oi, kuidas ma neid armastan. Peamiselt seetõttu, et nad nii värvilised on, mis sobib mulle ideaalselt, sest olen suur musta kandja ja antud võrudega saan pisutki oma isale meelejärgi olla, sest ta koguaeg vingub, kuidas ma üldse värviliselt riides ei käi ja kuidas ma mustronk välja näen. Kinkisin samasuguse aga roosa Annule sõbrapäevaks ka. Nüüd saame kõik nunnud olla!