APPI!!! Kõik see aeg, mis mulle kahe ja poole kuu jooksul vabalt kätte anti on sekundiga kadunud. Tasuta lõunaid ei ole, kuigi mina millegi pärast söön alati ilma rahata. MA EI SAA MIDAGI ARU!!! Mul on koolis antud kaks nädalat tegemaks valmis lõputöö - kirjalik mapp saja asjaga pluss naiste jakk - from scratch muidugi. Ühtäkki sai töökoht valmis ehitustöödega ning minu nädalalõpud näevad välja sellised - neljapäeval peale kooli otse tööle, kus olen arvatavasti viieni hommikul, et siis edasi kodus paar tundi magada ning kooli tagasi suunduda, kust õhtul jälle tööle. Jah. Meil on koolis tunnid ööseni ja õpetajad räägivad ikka ning jälle, kui vähe aega meil on ja kuidas me ikkagi kiirustama peaksime ning kui sellest ajast ei piisa võime VABALT edasi kooliruumidesse oma töid tegema jääda. Ja nagu ikka - meie, kui riigieksaminantide, peale pole absoluutselt mõeldud ning ma isegi ei kujuta ette, kust võtan selle aja geograafia eksamiga tegelemiseks. Lisaks andsin ma kunagi ammu Markole lubaduse, et teen tema eest kunstiajaloo aine ära, mis tähendab lõputöö näol esseed ja nagu koolis õmblemist vähe oleks - olen hakanud ühtäkki kõikide pereliikmete rõivaste parandajaks :D Jah, kui mul aega oleks, teeksin rõõmuga. Antud juhul pole isegi probleem ajapuuduses, vaid pigem selles pidevas pinges, mis mu ajusid sööb, et kas ma ikka jõuan ja saan valmis ning sealt edasi muidugi teada-tuntud stress ülikooli sisseastumiskatsetega. See õudus vist ei saagi enne juulit läbi aga no problem... kuidagi... magically olen ma ikkagi suutnud endale aega võluda, et siis rahulikult boosti juua või õhtul Rannamõisas tennist mängida või enda maniküüri korras hoida. Alati püüan end terve mõistuse juures hoida ja lõppude lõpuks mul EI OLE ju võimalust läbi kukkuda. Peab hakkama saama ja saabki!

Järgmisena kuulete minust võib-olla neljateistkümnenda juuni paiku :D