Olen natuke ära olnud. Oma mõtetega ja üldiselt füüsiliselt ka. Nädalalõpul oli see moment, kus tundsin, et olen tiksuv pomm, mis iga hetk plahvatada võib. Aga ma ei plahvatanud. Võib-olla elasin end välja kolmapäeva öösel tüdrukutega linnas olles. Okei. Ma räägin asjast. Kolisin välja oma Koidu tänava korterist. Sai villand. Kõigest. Olin seal juba neli aastat chillinud lootuses, et kohe-kohe lähevad asjad paremaks ja võib-olla ei pea enam kunagi üürikorteris elama. Kõik, kes mind vähegi tunnevad, teavad, kui suur on mu soov elada päris oma kodus. Vihkasin seda korterit. Kes kurat teeb sellise planeeringu, kus kööki saab läbi magamistoa??? Kui asjad olid läbi kolmepäevase kolimise LÕPUKS välja viidud vaatasin neid tühjasid tubasid ja mõtlesin, et kurat... kas tegin ikka õigesti? Nüüd magan vanemate juures diivanil ja naeran endamisi, et küll on ikka vahva hommikul külmkapi ust avades leida, et ei peagi poodi jalutama, sest isa on juba pudru tarbeks piima ostnud. Ma ei teagi, kumb on nüüd parem ja kas selles on midagi halba...
Oli see minust normaalne tagasi vanemate juurde kolida? Olen ju 21. aastane, käin tööl, õpin ülikoolis ja elasin koos oma elukaaslasega, kes on nüüd põhimõtteliselt kodutu :D Mida ühiskond asjast arvab?
Igatahes lisaks sellele, et ma ei suutnud oma asju korralikult ära pakkida, sest neid lihtsalt oli nii kuradima palju, pidin ma ka tegelema raske emotsionaalse mõtlemisega. Ja siis vahepeal veel tööd tegema ja seda kõike 30 kraadises kuumuses.
Ja, et kõik need toredad vahvad asjad peast visata käisin põhimõtteliselt igal õhtul Ann-Christiiniga linnas pidutsemas, mis oli tore. Eriti tore oli siis, kui pidid järgmine hommik tööle minema, et siis õhtul jälle välja minna!!! :D
Mul oli imeline juulikuu. Kohtusin ägedate inimestega, jõin arvatavasti ära 50 liitrit veini, tegin tuleviku tarbeks olulisi, ent rutakaid otsuseid, panin plaanid paika sügiseks, ei söönud 5 päeva mitte midagi ning avastasin, et ei taha abielluda enne, kui 30. aastaseks saan.
Ja lisaks kõigele küsiti mu käest 34 korda, mida ma edasi tahan teha, kui õpingutega ühelepoole saan. Üks tüüp ei suutnud ära imestada, miks üldse ajakirjandust õpitakse. See pidavat nii soft aine olema, et kolm aastat selle alla raisata on mõttetus. Ah. Minge metsa tead! Mul aega on! (Seda kirjutades tekkis südamesse väike kahtlusepisik, et kas ikka nii on).
See on selline postitus, kus keegi mitte millestki aru ei saa aga mina seejuures sain kõik kirja pandud ja jube hea hakkas, tead.
Nüüd ma naasen tagasi oma augustikuu juurde, mis loodetavasti venib (heas mõttes) sama palju, kui seda tegi juulikuu.
Pluss ma pean tegema veel ühe pika postituse Soome pulma... ja lisaks suveööde ... kohta.
Lasin Siiri Kumaril end pildistada. Varsti näeb siin blogis minust alasti pilte ... hahaha... not.
No comments:
Post a Comment