Eelarvamus ja natuke uhkust

Kirjutaksin siia paljustki aga veel on vara. Mul jookseb (alles) kuues päev Gentis. Tekkinud on esmamuljed ja eelarvamused aga mulle ei meeldi eelarvamuste põhjal midagi kokku panna.

Mida ma saan aga raudkindlalt väita on see, et erasmuslased on alkohoolikud. Iseenesest oleks tore, kui välistudengid saaksid pigistada oma 'tiheda' õppeprogrammi vahele anonüümsete alkohoolikute koosolekuid... Ei?

Okei. Mõistan. Paljud on programmi osalema tulnud üksinda ning surve seltskonda sulanduda on üpriski suur. Sul on valida, kas istud üksinda Starbucksis tühja kohvitopsi seltsis ning jõllitad sellele äärmiselt vigaselt kirjutatud enda nime või lähed ja suhtled. Selleks, et asjaga kaasas käia peab pidudel osalema aktiivselt ja aktiivse osalemise all mõtlen ma seitsmest päevast seitsmel päeval räiget joomist.

Minul läks õnneks, sest mina pole just suurem asi... pidutseja. Jah, mulle meeldib kord-kaks nädalas väljas käia ja võib-olla end kergelt švipsi juua aga umbne ühikapidu pole minu värki värk. Mu süsteemist on lihtsalt välja tiritud see räige Duracelli geen.

Täna rääkisime ühe portugallasest noormehega. Ta kurtis, et elab kohalikega ühes korteris ja on õnnetu, et ta teistest erasmuslastest eemal on. Tal pole veel tekkinud sõpru. Mul oli kohe kahju temast. Oleks tahtnud ta endaga koju kaasa võtta. Nii on.

Pinge on peal. Inimesed jooksevad ringi ja otsivad depressiivselt tutvusi. Ma ise võtan asja rahulikult. Olen siin viis kuud. Asi loksub peagi paika. Inimesed õpivad inimesi tundma. Tekivad kindlad suhtlusgrupid. Keegi langeb välja, keegi saab maokahjustuse. Olen ühe korra meie suure erasmuse seltskonnaga kokku saanud. Käisime koos Ikeas. Nagu te kõik teate, meeldib mulle hullupööra suure inimkarjaga poodides käia. Okei. Oli raske aga sain hakkama!

Novot, ja siin tuleb mängu see tobe eelarvamus. Võib-olla mõni nendest õpilastest on minu hingesugulane? Ma ei tea seda, sest mul pole olnud viitsimist asjaga tegeleda. Praegu tegelen sellega, et rattaga liikluses sõites ellu jääda (omaette ooper!). 

Minu ideaalne päev sisaldab üht korralikku jalutuskäiku nendel maailma kõige ilusamatel tänavatel, üht korralikku veggie-õhtusööki, feik-piima joomist ning võib-olla viskaks sinna lõppu sellise karge Belgia õlu degusteerimise, mille viiks läbi meie korterikaaslane (ha-ha).

Minu ja Kristiina puhul on muidugi eelis see, et elame koos kahe kohalikuga. Nendega on vahva. Nad teevad meile süüa, viivad prügi välja, pakuvad veini, viskavad nalja ja kuulavad meie lõputuid jutte teemadel: "In Estonia we... In Estonia they...In Estonia I...E-vote...Skype...Beautiful women...Skype...". Ja nad reaalselt kuulavad!

Ma ei väida, et erasmuslased on debiilikud. Sugugi mitte Nad on vahvad ja ma ei mõista kedagi hukka! Mina olen siin see eksinud debiilik, kes eelistab selles osas kvaliteeti kvantiteedile.

 Nad millegi pärast ajavad meid sassi itaallaste ja hispaanlastega. Käisime udupeenes koogipoes udupeeneid kooke ostma. Süda läigib siiani aga nii hää oli. Siia tulles ütlesin endale, et Belgias saia ei söö. Väga polegi söönud. Paar päeva tagasi proovisin nende croissanti. Ostsin selle maailma kõige armsamast bakeryst aga teate... ei olnud hea! Ootan huviga uut katset...

 Tütarlapsed Ungarist, Noeimi ja Lilla, ja tütarlapsed Eestist. Muuseas Kristiina mainis, et eesti ja ungari keel jagavad ühist sõna - "kummimadrats". Kui kunagi ungarlast kohtate, siis ärge jätke seda märkimata. See fakt meeldib neile jubedalt!

 Täna käisime ja sõitsime paadiga kanalites. Oi, kui ilus! Nagu väike Veneetsia. Giid teadis öelda, et keskajal jõi keskmine belgialane aastas 400 liitrit õlu. Eile kraapis Niels keldrist välja õige mitu õlu. Iga õlu juurde käis spetsiaalne klaas. Olime küll neljakesi aga tuba nägi välja nagu oleksime seal aasta peo korraldanud. Klaasid igalpool! On äärmiselt tähtis juua õlut õigest klaasist.

 Kui me teisipäeval lõpuks oma rattad kätte saime, lendasime ringi nagu seitsmendas taevas. Nii mugav aga nii ohtlik. Liiklus on siis hullumeelne! Kohalikud sõidavad, klapid peas. Autojuhid on see-eest väga ettevaatlikud. Mina aga kiljun, koguaeg. Nii hirmus on! Kui Joanna rattaga ristteele jõudis, olid teised juba läinud...

Siis, kui Jules ei tee meile süüa aga meil on kõht jube tühi. Külastasime gurmeeburgereid. Toidukohad on siin mõnusad. Hinnad on talutavad, toidud maitsvad. Olen märganud, et kõik on vägagi keskkonnasõbralikud. Prügisorteerimine on hoolikas, vee kulutamisel hoitakse silma peal, autosid siin peaaegu, et ei ole. Ja siis tuleme meie, eestlased. Klaaspurgid prügikasti ja nõusid loputame jooksva vee all. Oeh.