Kui jätta kõrvale must leib, nigel wifi ja veider piim, siis julgen väita, et elan võimalustemaal.
Amsterdami saan kahe tunni ja neljakümne minutiga, Pariisi kahe tunni ja viiekümne minutiga, Londonisse nelja tunniga, Luxemburgi kolme tunni ja kolmekümne minutiga, Bruggesse neljakümne kuue minutiga ning Brüsselisse ühe tunni ja nelja minutiga.
Põrkasime kokku ühe vahva leheküljega, kus on kirjas kõik tuntud artistid, kes esinevad peatselt lähiümbruskonnas. Järgmise viie kuu jooksul on mul võimalik näha esinemas seesuguseid maailma kõige ägedamaid muusikuid nagu Glass Animals, Selah Sue, Chet Faker, The Script ja Charli XCX. Antud nimekiri oli tegelikult lõputu. Vahepeal hakkas isegi silma Amsterdamis esinev Ewert and The Two Dragons. Olgu öeldud, et ostsin silmagi pilgutamata piletid Glass Animals'i kontsertile.
Ma pole üheski linnas, mis pole Tallinn, kohanud nii palju väärt toidukohtasid kui Gentis. Linnareisidelt leiab üldiselt ülehinnatud ja madala kvaliteediga restorane. Võib-olla on viga minus, kes ma ei oska lihtsalt otsida ja nõuan lihaprae kõrvale ka kurki ning tomatit aga väga vähestes kohtades näeb salateid Kukekese quinoa või More'i beluga tasemel. Nad lihtsalt ei oska või ei tea. Siin... siin nad oskavad. Toidud on maitsvad, suurepärase väljanägemise ning küllaltki okei hinnaklassiga. Okei... Sandra kookidele ei saa vist keegi mitte kusagil vastu. Täna sõin lihtsat õunapirukat, mille hinnaks oli krutitud viis eurot. Aamen!
Olgem ausad - siia tulles valitses minus kõhedust tekitav mõte paksuks minemises. Nüüd olen aga targem ega karda midagi! Rattaga sõites tõmban tihti paralleele MyFitnessi rühmatreeningutega. Meie ülikooli kampused paiknevad küllaltki kõrge "mäe" otsas. Kohale jõudes on tihti hing paelaga kõri otsas. Pealegi ei hellita meid ka ilm. Sõida, mis sa sõidad... vihma pritsib ikka näkku ning tuul raputab korralikult. Peaaegu nagu boot camp. Sel korral on minu motiveerivaks treeneriks Kristiina, kes sõidab sajaga eest minema... ja tagant lähenevad trammid, kes sind üsnapea alla ajavad.
Natuke teemast kõrvale kaldudes räägin paari lausega, millega me siin tegeleme. Ühel sumedal teisipäevasel õhtul külastasime kohalikku kinomaja, et näha oma silmaga, kuidas Dakota Johnson ja Jamie Dornan suurel ekraanil musi teevad. Räägivad, mis nad räägivad, mulle see film meeldis ja ütlen ausalt, et IMDB skoor 4.1 on pisut ebaõiglane. Mulle tuleb kohe meelde Justin Bieber, kes nägi Calvin Kleini reklaamis super, super kuum välja, ent ühtäkki hakkasid kõik jahuma midagi photoshopist. Haters gonna hate, nah, haha! Võib-olla on mul lihtsalt kahju, ma ei tea. Iseenesest on 50 Shades of Grey soundtrack viis pluss, kõik oli kokku pandud kvaliteetselt, kaadrid tekitasid kadedust ning Audid filmis olid küllaltki meeldivad. Okei, ehk oleks võinud kasvõi ühe seksisteeni välja jätta ning natukenegi meile hingamisruumi jätta aga kuulge... kas te mitte ei oota juba uut osa? Mina igatahes ootan!
Lightopia näitus ja mina koos ungarlasega.
Tegelikult ei ole õues soe!
PS! Panime kirjad teele :)
Üks maitsvamaid eineid ühes äärmiselt roheliselt mõtlevas kohvikus.
Peale tohutult seksikat filmi tahtsime edasi minna koju magama. Kahjuks ostutus see võimatuks. Kaks jorssi olid oma ratastega Kristiina ratta ära blokkinud. Asi polnud meis ega meie saamatuses. Ratta kätte saamine oli võimatu! Kutsusime appi kolm kohalikku. Isegi mehed ei saanud hakkama! Helistasime hädaabisse. Politsei saatis meid, kus kurat ja soovitas ise lukud läbi lõigata (loogiline tegevus, mida soovitab iga politseinik ja seadus)! Jätsime neile kurja kirja ning peale ca neljakümneminutilist mässu hakkasime kodu suunas jalutama. Poolel teel võtsime takso (sest Kristiinal on põlv haige ja arstitädi ei soovitanud tal üldse jalutada :() ning hiljem uneski nägin neid mõistuseta naisterahvaid (mehed ei teeks nii!) #sexist
No comments:
Post a Comment